Kokkuhoidvate Price’ide elu polegi nii roosiline, kui näib. Foto: Maris Savik

„Surmkindlad asjad siin elus” näeb paberil välja kui klassikaline peredraama. Austraalia provintsilinna äärelinnas elavad armastavad ja kokkuhoidvad Price’id. Ent oh üllatust, selgub, et kõik ei olegi nii roosiline (otseses mõttes), kui näib. Aastaajad vahelduvad, mõned asjad, mis on alati tundunud muutumatud, pole seda enam. Eelnev miinus Austraalia kontekst (mäluharjutuseks: millal te viimati mõne Austraalia näitekirjaniku teost meie lavadel nägite?) võiks kirjeldada umbes n + 1 erinevat lavastust.

Ometi tõuseb Andres Noormetsa lavastatud „Surmkindlad asjad siin elus” jõuliselt esile. Austraalia keskklassi perekonna lugu kõnetab hästi ka Eesti publikut.

Enam-vähem tänapäevas toimuva tegevustiku keskmes on ema Fran (Vilma Luik), isa Bob (Andres Tabun) ja nende neli täisealist last. 19-aastane Rosie (Marika Palm) ei tea, mida oma eluga peale hakata, aga vähemasti usub ta, et võib oma perekonnale alati kindel olla. Vanem tütar Pip (Kadri Lepp) näib jätkavat vanemate rada nii turvalise karjääri kui ka perekonna poolest. Justnimelt – näib. IT-spetsialist Mark (Aarne Soro) on läinud lahku oma elukaaslasest, ent asjaolud on segased. Ärimaailmas töötav poeg Ben (Rait Õunapuu) püüab oma edukust näidata kalli tehnika soetamise ja kinkimise kaudu. Ometi pole puudust mitte asjadest, vaid tunnetest.

Puudust pole mitte asjadest, vaid tunnetest.

Käbid ja kännud, juured ja muu moodustavad küll klišeelike metafooride kompoti, ent ometi pole lavastuses eneses midagi klišeelikku. Andrew Bovelli kirjutatud alustekst on veenev, selles on tugevad monoloogid ja hästi välja joonistatud draamakaared. Punase niidina jooksevad läbi näidendi vihjed ja viited, mis saavad lõpuks kokku üheks suureks looks.

Tugev ansamblimäng


Peatun veidi pikemalt mõnel minu jaoks enam välja joonistunud teemal ja rollil, ehkki häid sõnu on proportsionaalselt oluliselt rohkem, kui neile veergudele mahub.

Näitlejate ansamblimäng on tugev, perekonna soojus kandub näitlejatevahelise keemia kujul kiiresti saali. Õnneks on etenduse toimumiskohaks Ugala väike saal.

Rait Õunapuu mängitud perepoeg Ben söövitab end mällu. Foto: Maris Savik
Perekonna selgrooks on vanemad. Andres Tabuni Bob on tingimusteta armastav mees (aga mitte sugugi lihtsalt topis), kes mõjub tasakaalustava taustsüsteemina oma naisele Franile. Franiga on Vilma Luik loonud silmatorkavalt võimsa rolli. Fran on ema, kelle jaoks on olulisim perekonna koos püsimine ja laste heaolu, ent samal ajal on tal äärmiselt jõuline natuur, ta on vaimukas ja iseteadlik, traditsioonilise peremudeli piires emantsipeerunud naine, kelle käes on nii perekonna hoidmise kui ka lammutamise hoovad. Vägisi tekib mõte, milliseks kujuneks tegelaskuju saatus, kui ta oleks sündinud kõigest paarkümmend aastat hiljem ehk aega, kuhu sündisid tema lapsed.

Eesti teatrilavale jõuab selles klassikalises pereloos ka üks tavapärasest kaugel asuv teemaliin: transsoolisus. See ei ole fookusteema, küll aga kohtab seda Eesti teatrilaval väga harva. Sellest tulenevalt ka minu rõõmukräunatus ja ehk pisut ebaproportsionaalne huvi. Sealjuures ei taha ma sisu liialt ette ära anda, aga suud pidada mõistagi ei suuda.

Teemale pakutakse kahte vaatepunkti. Üks neist on olukorra keskmes oleva tegelase oma. Mark on selgel äratundmisel, et tema keha ei sobi kokku tema sooidentiteediga. Ta ei ela illusioonides, vaid arvestab vägagi valuliselt ümbritsevate inimeste reaktsiooniga. Mõnes mõttes tuleb tal edaspidi hakata oma identiteeti uuesti üles ehitama. See ei puuduta väärtusi ja põhimõtteid, küll aga lisandub binaarse mehe-naise või muu määratluse kihile ka transsoolise inimese identiteet. Kahtlustan, et eneseotsing ja leidmine on kõige selletagi paljude jaoks üsna keeruline peitusemäng.

Teine aspekt puudutab transsoolise lähedasi ja pereliikmeid. Üldistan laia kaarega, aga esimese hooga tundub, et kui lavastuses pakub noorematele vaatajatele empaatiliseks suhestumiseks võimaluse Marki tegelaskuju, siis vanema põlvkonna seisukohalt on suhestumisobjektideks eelkõige Bob ja Fran, kel tuleb lapse identiteedist teada saades olukorraga harjuda. Küllap on sellised muutused olnud nende maailmas seni teemaks, millest vaid mõnikord meedia kauget kaja kuuleb.

Võimalus rahulikult mõelda


Aarne Soro suudab vältida stampe ning teeb Markina erakordselt õrna ja delikaatse rolli. Esietenduse ajal oli huvitav jälgida ka publikut, kust kohati just vägagi tundlike stseenide ajal kostis kohmetuid naeruturtsatusi. Oskan ainult oletada, et paljude jaoks ei tõuse esimese hooga esile mitte laval käsitletud olukorra keerukus, vaid ehk käib kontseptsioon mehest kleidis siinses kontekstis lihtsalt nii tugevalt kokku komöödiasarjade või saate „Su nägu kõlab tuttavalt” laadsete formaatidega? Seda tänuväärsem on, et „Surmkindlad asjad siin elus” pakub võimaluse rahulikult sammu kaugemale mõelda.

Enne kirjutamist turgutasin teatritundjatest tuttavate abiga mälu. Kui välja arvata mõned teemalt haakuvad kaasaegse tantsu lavastused ja Vabal Laval etendunud Teemu Mäki dokumentaallavastus „Muutujad”, ei meenugi esimese hooga rohkem transsoolisuse käsitlusi Eesti teatrilaval. Ja klassikalise sõnateatri laval kohe kindlasti mitte. Tahaksin väga kuulda inimeste arvamusi, keda teema otseselt puudutab.

Ent nagu öeldud – see on vaid üks teemaliin. Kui sooline identiteet on midagi, mida inimene ise muuta ei saa, siis teised teemaliinid, nagu tegelaste armastus- ja eduotsingud, olenevad juba palju enam inimeste endi tehtud valikutest.

Nagu heades lavastustes või näidendites ikka, ei paku „Surmkindlad asjad siin elus” valmislahendusi, kuidas peaks millestki mõtlema või milliste järeldusteni jõudma. Mitmeti võib lugeda näiteks perekondade ja kasvatuse osa oma teekonna valikul. Täiusliku perekonna järgemööda lahti harunevad ebatäiuslikud aspektid annavad võimaluse tõmmata põhjuslikke seoseid laste valitud teekondade vahele.

Ent samavõrd võiks näha, et lavastus rõhutab iga inimese isiklikku vastutust. Muidugi, vanemad suunavad lapsi nii sõnades kui ka tegudes, aga nad ei saa teha täiskasvanud inimeste eest otsuseid. Ükski ema ega isa ei saa panna oma last abikaasat rohkem armastama või mitte ihalema töökaaslastega võrdset staatust. Vastutus tehtud vigade ja õigete valikute ees on lõpuks siiski neil, kes valikud teevad, ükskõik, kas see tähendab mingisuguste minevikuga seotud mõttemustrite lammutamist või ei. Vähemasti mulle meeldib mõelda, et meie vanemad ei ole meie tegusid ning suguvõsa meie saatust ette määranud.

Tagasi peamise juurde. „Surmkindlad asjad siin elus” on ilus, eluline ja südamlik lugu, millest küllap igal vaatajal on endale midagi noppida. Andres Noormetsa lavastus ja selles mängiv tugev näitlejaansambel teevad Andrew Bovelli näidendile igal juhul au.