Süüdimatuse süü Karusoo teatris
Küüdipoiste lunastav kollektiivne riitus suurel teatrilaval
meelisepl.ee
Merle Karusoo “Küüdipoiste” esietendus jättis mõneti nõutuks. Ühel pool kaalukas ettevõtmine, värskelt mõjuv trupp, jõuliselt selge lavastajahoiak. Karusoo kohta üllatavalt irooniline, lõpuks isegi sarkasmini farsilik lähenemine – eestlastele kui “küüdipoiste” rahvale. Aga teatrit oli Draamateatri suure lava jaoks justkui vähevõitu. Väikeses saalis pääsenuks lavastuse minimalism ja “küüdipoiste” rivi erinäolisus paremini mõjule.
Monoloogid rivis
Selle dokumentaalintervjuudel põhineva lavastusega on Karusoo pannud eestlaste sajandi konnasilmale diagnoosi: totaalne süüdimatus. Esimeses vaatuses veel siiras, teises juba süütundest näritute enesekaitse.
Avavaatuses meenutavad verinoored küüditajad oma lapsepõlve ja teed läbi Teise maailmasõja sündmuste. Seda rahvuslikku süüdimatust suurte hammasrataste vahel rütmistavad tabavalt laulud-tantsud eesti kuldrepertuaarist. Kui monoloogid jõuavad aga musta 25. märtsini 1949, kivistuvad näitlejad rambile rivvi.
Pille Jänese lavakujundus mängib tõesti ainsa võimsa elemendiga suure lava tühiruumil. Aga kaua lihtsalt seisvaid näitlejaid kuulates, hakkab igav. Suure saali 11. reast avaneb paratamatult üsna näotu pilt.
Esimese vaatusega tundus kõik juba öeldud: verinoored küüditajad ei jõudnud endale aru anda mis toimub, mis nad teevad. Hirm, et neid endid või nende lähedasi vagunitesse topitakse.
Ent Karusoo üllatas teise vaatuse koomilise võtmega. 70-aastaseks elanud küüditajad tegelevad enda tagantjärele õigustamisega. Aga nad tulid ju tagasi! Aga nad said ju oma loomad tagasi! Aga ega elu siingi kerge ei olnud!
Jaanalinnu rahvas
Karusoo “Kured läinud, kurjad ilmad” ei püüdnud üldistavat “diagnoosi” panna. Juba eestlaste seksuaalsuse teema ise oli varieeruvam ja rohkem kuulama panev. “Küüdipoiste” monoloogide tempo on viimseni üles kruvitud, tegelaste elulugude nüansse ühe vaatamisega ei haara. Murdekeel lisab loole uhket haaret (nii Saarest, Võrust ja Virust), aga nii saare laulvus kui viru kolmas välde kammitsevad näitlejat monotoonsusele.
Karusoo on seadnud näitlejad suurel laval kaelamurdva ülesande ette. Aga “Küüdipoiste” trupp tuli värskusega välja, kuigi on “Kurgedega” võrreldes noorem ja rohelisem. Kõige vanemaks (tegijaks) mängis end Andres Puustusmaa. Kriipiva süütunde võttis sügavamalt välja Taavi Teplenkov.
Garmen Tabor ja Merle Palmiste lõid lopsakad naisekujud. Enim naerukohti võttis välja Maria Avdjushko Tapa linnapeaks tõusnud pioneerijuht. Kleer Maibaum rabas Draamateatrist presidendiprouaks tõusnud Helle Pihlaku reinkarnatsioonina.
Teistsugune teatritegemine on niikuinii. Sajandilõpuks on eesti rahva kollektiivne süü Merle Karusoolt teatrilaval lunastava mõtestuse saanud.
