Suur Oktoober või väike oktoober?
Kindel on see, et Venemaal vahetus võim. Esialgu revolutsioonilises vabadusetuhinas loodud tööliste ja soldatite nõukogud ning revolutsioonikomiteed kasutasid poliitilist segadust ja nende käes olnud relvi, et võim enda kätte võtta. Kuid eelnevalt olid nõukogudes võimu haaranud enamlased, kihutades sealt minema kõik, keda nad pidasid “oportunistideks”.
Eestile tähendas see viimast sõnumit, et autonoomia, mille Eesti oli 1917. aastal kätte võitnud, on surnud ja ainus võimalus enda eest seista on luua iseseisev riik. Ja iseseisvuse idee oli paljudel Venemaa äärealadel ainsaks vastukaaluks revolutsioonilisele hävitusele.
Oktoobripööre Petrogradis (nüüdses Peterburis) tähendas demokraatliku unistuse tapmist Venemaal ja enamliku terrori algust. Vabadused, mis veebruaris 1917 kätte võideti, ei olnud pea-aegu kellelegi veel piisavad. Ühed tahtsid revolutsiooni süvendamisel edasi minna, sest see hakkas muutuma üha terroristlikumaks. Teised tahtsid minna edasi vabadustega, mida pidi kinnistama vabalt valitav Asutav Kogu.
Otsustav oli sündmustik Venemaa tollases pealinnas Petrogradis. Riigipöörde vaimseks juhiks oli Vladimir Uljanov (alias Lenin), kuigi Petrogradis mängis peamist rolli sealse nõukogu juht Lev Bronštein (alias Trotski). Olulisemad sõlmpunktid hõivas sõjarevolutsioonikomitee, mida juhtisid ukrainlasest enamlane Vladimir Antonov-Ovsejenko ja Eestist pärit pahempoolne esseer Paul Laasimir.
“Ajutist walitsust ei ole enam olemas, wabariigi nõukogu on laiali aetud, waksalid, post, telegraf, telegrafi agentur, riigipank on rewolutsionilise sõjakomitee käes,” vahendas 26. oktoobri Päewaleht Trotski ettekannet.
Enamlaste juhtkond oli koondunud Smolnõi lossi, samal ajal oli Talvepalee veel endiselt Ajutise Valitsuse käes. 25. oktoobri õhtuks oli Talvepalee sisse piiratud, punaväelased ründasid hoonet, neid toetati kahuritulega Peeter-Pauli kindlusest ja ristlejalt Aurora. Järgmiseks hommikuks oli hoone vallutatud. Senine peaminister, esseer Aleksandr Kerenski pääses küll põgenema, kuid oli kaotanud igasuguse initsiatiivi.
Teine ülevenemaaline nõu-kogude kongress nentis, et võim on nende käes ja enamlikule tiivale tuginedes pani Lenin kokku valitsuse – rahvakomissaride nõukogu. Suur osa vähemlasi ja esseere marssis kongressilt välja, sest polnud diktatuuriga nõus. Parlamentarismi kulissiks sai kesktäitevkomitee Lev Rosenfeldi (Kamenevi) ja hiljem Jakov Sverdlovi juhtimisel.
Enamik riiki eelistas esmalt ära oodata, mis edasi saab. Enamlaste lubadused tundusid ahvatlevad. Rahudekreet, maadekreet jne lubasid inimestele seda, mida juba kaua oli oodatud. Kuid rahu saabus punase terrori hinnaga, võim võttis aga maa jälle käest ära, kui hiljem kolhoose hakati looma. Enamlased lubasid kõigi rahvaste enesemääramis-õigust, kuid asusid seda samas sõjaga maha suruma.
Rahvas enamlasi ei taha
Asutava Kogu valimiste nurjamiseks polnud enamlased siiski veel piisavalt tugevad. 12. (ukj 25.) novembril valitud Asutava Kogu 715 liikmest koguni 412 esindasid sotsialiste-revolutsionääre (ehk esseere) ja vaid 183 enamlasi. Enamlaste partei suutis koguda vaid 23,9 protsenti häältest. Esseere toetas ligi pool valijaist. Valijad lükkasid oktoobrirevolutsiooni sisuliselt tagasi.
Kuid kasutades relvi, kihutas enamlaste võim jaanuaris 1918 Asutava Kogu laiali. Enamik rahvasaadikuid läks koju ja alustas vastuhakku. Venemaa rebenes igast otsast. Esseerid lõid 1918. aasta novembris Ufas koguni uue ajutise valitsuse, mis hiljem jäi küll jalgu admiral Kolt‰akile ja aeti laiali. Kuid ka Koltšak ei suutnud enamlikku terrorit pidurdada.
Osa vasakpoolsemaid esseere arvas oktoobris veel tegevat revolutsiooni koos enamlastega, kuid tõrjuti võimust eemale 1918. aasta alguses. Lenini “on selline partei” ei olnud valmis nägema enda kõrval muid parteisid. Vasak-esseerid üritasid seepeale 1918. aastal ka enamlastevastast revolutsiooni teha, kuid lämmatati punase terroriga.
“Jääb järele ühe osa proletariadi diktatur, kellel muidugi ei ainelist ega waimlist jõudu ei ole, et loowa tööga riiki kitsikusest välja wiia, mis üleüldist häwitust ainult suurendab,” kõlas prohvetlikult Päewalehe ennustus oktoobris 1917, kirjutajaks Jüri Vilms.
Võimuhaaramine tõi vältimatult sõja. Kodusõja Venemaa eri jõudude vahel, peaaegu kõigi äärerahvaste vabadussõjad, kuid mis veelgi rängem – tõi ka kaotuse ja alistumise maailmasõjas. Bresti rahuga 3. märtsil 1918 päästsid enamlased küll oma võimu, kuid kaotasid maailmasõja.
Liiga lähedal meile
Eesti asus otse Petrogradi naabruses ja kõik pealinna tuuled puhusid kohe siia. Eestimaa sõjarevolutsioonikomitee (SRK) ligi 40 liikmest enamik kõneles vaid vene keelt ja selle esimeheks oli esmalt Ivan Rabtšinski, hiljem Pavel Devišin. Kuid nende nimel käisid enamlane Viktor Kingissepp ja vasakpoolne esseer Erast Meister 27. oktoobril kubermangukomissar Jaan Poskalt võimu üle võtmas. Eestimaa nõukogude täitevkomitee juhiks tõsteti enamlane Jaan Anvelt.
Kuid nõukogude võim kaotas Eestis paari kuuga suure osa oma populaarsusest, sest rahvas lootis juba iseseisvust. Eestimaa kubermangu maanõukogu, mis valiti 1917. aasta suvel, kuulutas 15. (ukj 28.) novembril end kõrgeimaks võimuks Eestis, kuid enamlased peksid selle kogu laiali. Maavalitsuse juht Konstantin Päts istus kuu aega vangis. Kõrgemaid eestlasest sõjaväelasi, brigaadiülem Aleksander Tõnisson saadeti lausa Petrogradi Krestõ vanglasse ja mõisteti surma, kuid pääses tänu Bresti rahulepingule.
Punast terrorit loodi Eestis ellu viima revolutsiooniline tribunal, karistama hakati neid, kes võimu üle ei andnud. Tribunali liige Johannes Käspert vastutas samal ajal ka punase tsensuuri eest. SRK otsustas sulgeda kõik mitte-enamlikud ajalehed.
Postimehe sulgemine tekitas terava kriisi Tartus, 21. novembril toimus suur iseseisvust toetav meeleavaldus, tulemuseks see, et Viktor Kingissepp vangistas Postimehe peatoimetaja Jaan Tõnissoni, lastes hiljem vabaks tingimusel, et ta Eestist lahkub.
Tallinna Teataja toimetaja Eduard Hubel (alias Mait Metsanurk) ja Päewalehe toimetaja Georg Eduard Luiga anti tõrkumise pärast kohtu alla, mis kujunes parajaks komejandiks.
Venemaa Asutava Kogu valimistel kogusid enamlased kaks viiendikku häältest, kuid 1918. aasta jaanuariks oli nende edumaa kadunud ja nad tühistasid esimese Eesti Asutava Kogu valimised. Samal ajal unustati Saksamaa vägede tõrjumine ja need alustasid pealetungi kogu idarindel. Maanõukogu liikmed kuulutasid 23. ja 24. veebruaril 1918 Eesti iseseisvaks.
