Suur sõbralik Roald Dahl
Quentin Blake’i illustratsioonid, mis Roald Dahli teoseid enamasti saadavad (vt “Charlie ja okolaadivabrik”, “Matilda”, “Suur Sõbralik Hiiglane” ja “Danny, maailma parim”), on heaks teeviidaks lugejale, kes usub, et piltide järgi saab raamatu üle otsustada. Blake’i pildid ütlevad ligikaudu nii: kui te arvate, et lasteraamat peaks olema midagi hästi nunnut, lõpmata armast, roosat, pehmet, ja siivsat, siis istuge seal, kus olete, ajaloo pühkmekastis ja jõuate ehk silmanurgast näha, kuidas elu teist mööda läheb.
Kes möönab, et lasteraamatut võib niiviisi illustreerida, nagu Blake seda teeb, suudab kaasa minna ka kirjanik Roald Dahli mõtteviisi ja esteetikaga. Tema raamatuis tehakse teinekord üsna vastikuid asju – meenutage näiteks, mis sai koos Charlie’ga okolaadivabrikusse läinud lastest (kes imeti torusse, kes muutus hiigelmustikaks, keda kanti televisiooni kaudu üle, nii et ta tõmbus kokku tibatillukeseks). Härra ja proua Tohlamid liimitakse pead pidi põranda külge, kuni nende keha kokku vajuvad, nii et neist jääb järele vaid pundar riideid. Sellistele jälkidele deformatsioonidele analooge otsides tulevad pähe Heinrich Hoffmanni kolumatsi-lood, Wilhelm Buschi Maxi ja Moritza ja teiste elujuhtumid.
Dahl seab suure küsimärgi alla võimaluse, et täiskasvanu on lapse jaoks autoriteetne, ja üldse on tema teostes palju niisugust, mille põhjal võiks neid raamatuid pidada mässumeelseteks, eelarvamusvabadeks ja tükati isegi jõledateks.
Tänaseks on eesti keelde jõudnud juba ridamisi Roald Dahli teoseid, enamasti kirjastustelt Eesti Raamat ning Draakon ja Kuu, ning ajakirjanduses on valgust heidetud ka tema eluloolisele taustale. Kindlasti tõuseb sel aastal hoogsalt tähelepanu tema erakordse loojaisiksuse suhtes, kuna sügisel, täpsemalt septembris tähistab maailm Dahli 90. sünniaastapäeva. Sündmustega kaasaminemiseks on hea jälgida Dahli koduleheküljel www.roahlddahl.com pakutavat.
Senised eestindused
Dahli lasteteosed hakkasid tuntust koguma juba 1960-ndatel aastatel, eesti tõlked ilmuma 1990-ndate lõpus (”Matilda” 1999). Ehk küll mõningase hilinemisega, jõuab ilmselt järjest enam eesti lugejale pärale ka arusaam, miks on Dahl rahvusvahelises lastekirjanduselus asunud hõivama kohta Astrid Lindgreni ja Tove Janssoni kõrval. Kui need nimed on juba välja öeldud, siis tuleks avaldada sedagi kahtlust, et Dahli ande eripära on võimalik avada tema Skandinaavia (täpsemalt Norra) päritolu kaudu. Kuna inglise ja skandinaavia lastekirjandus on kaks eriti märkimisväärset allikat maailma laste lugemisvaras, siis tundub, et Dahli puhul on nende kahe traditsioonid teataval teineteist võimendaval moel põimunud. Kindlasti on Dahlil palju ühist lindgrenliku uljuse ja vabameelsusega. Pipi elukäsitusest on ta mõnegi sammu edasi ebakonventsionaalsuse suunas läinud.
Oma osa Dahli lasteteoste populaarsuses on muidugi ka filmidel, mis lahkelt meiegi vaatajateni jõudnud – “Nõiad” ja “Matilda”. “Charlie ja okolaadivabriku” järgi on valminud juba koguni kaks versiooni, üks 1971. aastal Gene Wilderiga ja teine 2005. aastal Johnny Deppiga.
Ühed värskemad Dahli eestindused on “Tohlamid” (2005) ja “Danny, maailma parim” (2006). “Tohlamite” tegelaste hulgas lapsi justkui polegi. Tohlamid on kaks jubedat uskumatult halba vanainimest, kes kiusavad täie mõnuga nii teineteist kui ka ahve, keda nad Suure Tagurpidi Ahvitsirkuse tarvis treenivad. See viimatinimetatud tegevusala annab neile muide pedagoogi ehk oma võimust teadliku isiku maine. Neile kahele jõledale tüübile äärmiselt jõledalt kätte makstes õiendaks Dahl (ja temaga koos lugeja) justkui kuidagipidi arveid kõigi vastikute pedagoogidega. Selle raamatu puhul on huvitav osutada Dahli lapselikult elavale ja isegi omal moel kontrollimatule jutuvestmisandele. Räägib ja räägib Dahl ühest asjast, näiteks sellest, kuidas Tohlamite vanad teineteist kiusasid – kord pani proua mehele vihmausse makaronide sisse, siis jälle liimis härra karistuseks proua toolijalgu tasapisi pikemaks –, kuni jutustajal sellest isu täis saab. Siis tuleb talle nagu välk selgest taevast pähe, millega Tohlamid kogu elu on tegelnud – tsirkuse jaoks ahve koolitanud. Et see motiiv kannab rohkem, jätkab Dahl sellega, kuidas ahvid aitavad Tohlamite võimu alt vabaneda süütutel lindudel, keda härra Tohlam kurikavalalt liimi abil praadimise eesmärgil kinni püüab. Raamatu originaal ilmus 1980. aastal, ja see oli muide aeg, mil veidrad vanainimesed olid sageli lasteraamatute peategelased.
Mure isa pärast
Uusim Dahli tõlge “Danny, maailma parim” jutustab meile poisikesest Dannyst, kes on jäänud ilma emast ja elab isaga kahekesi ratasmajas, kusjuures isa teenib leiba bensiinijaama pidamisega. (Muide, vilets, kuid omapärane eluase on Dahli jaoks oluline motiiv, osutagem nii Charlie jt tegelaste kodudele kui ka asjaolule, et üks ratasmaja oli kirjanikul omaenda aiaski.) Ühel päeval saab Danny jälile isa seni hoolega varjatud kirele, faasanite sala-küttimisele, ja siis lähevadki sündmused lahti.
Kui lasteraamatule peetakse üldiselt vajalikuks kasvatavat ehk vähemasti kaudegi suunavat hoiakut, mis tähendab, et positiivsena esitatud tegelased teevad ainult neid asju, millele langeb osaks ühiskondlik tunnustus, siis Dahlil võivad üsna kenadki osalised rahumeeli teatavaid patutegusid sooritama jääda. Mingis mõttes saab isa salakütitegevus plussmärgistatud seeläbi, et faasaneid pidav härra Hazell on niivõrd vastik, ülbe ja ennasttäis tegelane, et temalt faasanite varastamine teenib justkui õiglust ja headust ülimal tasemel. Hazell kasvatab faasaneid eeskätt selleks, et ümbruskonna kõrgseltskonda linnujahiga lõbustada. Kui Danny isa suudaks tema faasanid täpselt enne jahipäeva ära varastada, oleks Hazell oma karistuse kätte saanud. Samas jätab Dahl faasanite salaküttimisest mulje kui üldrahvalikust toredast harrastusest, mis liidab endas nii linnuprae söömise mõnu kui ka kõrgema seltskonna ninapidivedamise naudingu. Danny üllatuseks selgub, et varastatud faasanitega maiustavad nii politseiülem, doktor kui ka paljud teised armsad ja lugupeetud isikud. Seega ei joonista Dahl oma raamatuis lapse silme ette mingit ideaalset maailma, vaid just sellise vastuolulise, pooltoonides, konksliku ja kõverakäigulise, nagu see tegelikkuses ongi.
Ikka lapse poolt
Milles on Dahl aga jäägitult siiras ja vankumatu, on poolehoid tublile, leidlikule ja südamlikule lapsele ja tema perele ning kõigile teistele, kes selle lapse suhtes kenad on. Väga tavaline on Dahli peategelase puhul, et kui ta ei ole just vaeslaps, on ta vähemalt end üksikuna tundev (Matilda, James) või vaene laps (Charlie), seega laps, kes on justkui rohkem kui keegi teine ära teeninud tibakesegi puhast vedamist. Perekondlikku soojust peab Dahl väga tähtsaks. Danny isa on imeline jutuvestja ja mõtleb pojale õhtuti unejutte välja, ning paremad neist venivad mitmeosalisteks ning kestavad läbi mitme õhtu. Üks neist lugudest on Suurest Sõbralikust Hiiglasest – ja selle pealkirjaga, nagu asjatundjad teavad, on üks Dahli enese raamat. Suur Sõbralik Hiiglane (SSH) liigub öösel ringi ja kogub laste unenägusid. Nendest teeb ta pulbrit, mida omakorda puhub pika puhkpüssiga lastele tagasi, et nad veelgi toredamaid unenägusid näeksid. Mitte ainult see isa, vaid ka SSH meenutab Roald Dahli enese kuju: ta nimelt on ka ise kasvult hiiglane, mitte küll kolm korda tavalise mehe pikkune nagu SSH, vaid kaks meetrit pikk (selle koha pealt oli temaga ütlemist, kui ta nooruses piloodiks tahtis hakata). Midagi sellist nagu Suur Sõbralik Hiiglane on suutnud teha ka Dahl: sellestsamast maailmast, kus me koos oleme elanud, on ta kogunud ainet ja tempinud sellest erilise segu, millel on lugejaile täiesti erakordne mõju.
