Suurepärases raamatus (siinkohal kestev aplaus) „Mesilaste ajalugu” räägivad kolm isikut mesilaste ajaloost – kuidas nad kodustati, hävisid ja… Need kaks viimast sündmust on veel toimumata. Õnneks. Sest kui mesilased kaoksid, näiteks KKK ehk koloonia kollapsi korratuse tõttu, siis: „USA ja Euroopa elavad kõige armetumas vaesuses, tähtsusetult väikesteks kahanenud elanikkonnaga ja toidutoodanguga, mille ainsad koostisosad on nisu ja mais.”

Ehk ei vaata me õiges suunas, kui ootame maailmalõpu lahingut Ragnarökki. Kliima soojenemine? Kahtlane, kas Gaia laseb endaga nõnda käituda.

Bill Clinton ja James Patterson „President on kadunud”

Need, kes hindavad Ameerika action-romaane või armastavad filme à la „Presidendi lennuk”, loevad seda raamatut niikuinii. Ülejäänud saaksid aimu, milline kirjandus läheb ookeani taga peale, sest James Pattersoni raamatuid müüakse sealmail mis hull.

Jah, teine autor on just seesama Bill Clinton, mitte nimekaim. Tõsi, USA president, kes teoses figureerib, on ebaclintonlik – võidelnud Iraagi sõjas, sattunud vangi, kuid jäänud ellu – mitte toppinud Clintoni kombel Ovaalkabinetis sigarit sinna, kuhu juhtus. Küll on pärispresident andnud Pattersonile infot, kuidas asjad Valges Majas toimivad, ja see annab loole autentsust. Aga muidu on nagu neis romaanides ikka: kurjad jõud tahavad USA-d hävitada ja president võtab lahingu vastu.

Cara Hunter „Nad ei leia sind iial”

„Nad ei leia sind iial” – psühhopõnevik või krimka või midagi nende vahepealset – avab ukse tänapäevase perekonna siseellu, kus peamine on enesekesksus, enese väljanäitusele panek ja pingutatud pilt edukusest.

Kui kaheksa-aastane Daisy koduaiast kaob, ei märka seda keegi. Ema ja isa ei märka sedagi, kas ta üldse koolist koju jõudis. Kui tüdruku toas kõlas muusika, siis järelikult oli ta kodus, õigustatakse. Ja miks pidanuks uurima, kui oli tähtsamatki teha – grillipidu ette valmistada. Ja muide, peol oli Daisy täiesti olemas, lippas ringi oma lillekostüümis. Aga kas lippas? Igatahes on Daisy kadunud.

Angela Marsons „Nukkude surmamäng”

Naised ja õrnem sugu? Vaevalt. Eriti kui lugeda viimase aja krimikirjandust, kus ägedad-kirglikud-tugevad meeste mängumaale trüginud naispolitseinikud n-ö tugevamale soole koha kätte näitavad. Üks neist on Kim Stone, mootorrattaga vaneminspektor, kes lahendab kuritegusid Black Countrys ehk West-Midlandis. Sarja neljandas raamatus tuleb Stone’il jälitada sarimõrvarit, kes jätab endast maha surnud tüdrukuid, kelle suu on mulda täis.