Tartuffi käigus viibis üks peaosalistest, näitlejanna Suvi Blick, kes õpib Helsingi teatriakadeemia viimasel kursusel. Noore näitlejannana puutub temasse üsnagi otseselt see, millised käitumisnormid on võimupositsioonil olevatele inimestele lubatud. Ehkki Soome filminduses (nagu mujal maailmaski) jagub veel lähiminevikuski negatiivseid näiteid, ei ole Suvi pidanud kunagi tööalaselt väärkohtlemisega kokku puutuma. #MeToo kampaaniaga kaasnevad muutused annavad nii talle kui teistele näitlejannadele lootust, et see ongi normaalsus, mis viimaks kohale on jõudnud.

Kell on üksteist, enamik korteripeo osalisi valmistuvad edasi pidutsema minema. Emmi, Suvi Blicki tegelaskuju, läheb magama. Talle järgneb Jani, kes uurib, kas ta võiks Emmi toas magada, sest ta on väsinud. Emmi lubab tal põrandal magada, aga Janile sellest ei piisa. Ta tahab tulla Emmi kõrvale. Ja kord juba sinna lubatud, ei taha ta seal lihtsalt rahulikult magada, vaid enamat. Kui Emmi ütleb “ei”, Jani ei peatu. See võinuks olla armastusloo algus, aga kõik läheb valesti. Ometi ei ole Jani kiskja, vaid täiesti tavaline Soome noormees.

“Harjumuse jõu” keskmes on lood, mis seostuvad ahistamisteemade ja soolise ebavõrdsusega. Pealtnäha tundub, et Soome on justkui võrdõiguslikkuse paradiis. Valitsuses on naised, peaminister on naine ja progress ei peegeldu nende soos, vaid otsustes. Kuidas olukord seestpoolt vaadates paistab?

Palju asju on suurepärased, ent loomulikult pole kõik täiuslik. On palju väikeseid asju, mis peegelduvad igapäevaelus ja palju struktuure, mis vajavad murdmist ja muutmist. Filmi taust ulatub 2016. aastasse, kui režissöörid arutasid, kuidas on olla naine praeguses Soome ühiskonnas. On veel palju mikroagressioone, naised ei ole nii võrdsel positsioonil, kui võiks arvata. Seejärel võttis paar aastat aega, et kirjutada lugusid. Kõik 11 lugu on fiktsioonid, ent need põhinevad reaalse elu vaatlustel. Filmid, mis ei ole põimitud mängufilmi “Harjumuse jõud”, räägivad ka laiematest teemadest nagu näiteks, milliseks võib kujuneda naise jaoks puhtalt soo põhjal töö või ülikoolis õppimine. Lühifilmidega kaasnevad õppematerjalid, mida filmide vaatamise järel koolides kasutada.

Vaadates filmi Janist ja Emmist, kellest teist sina kehastad, tekkis veider äratundmishetk. Stseeni kulminatsioon, kus naisele vastu tema soovi ligi ajanud mees viimaks põrandal end rahuldab… Pean ütlema, et paraku teadsin ma seda lõppu ette. Aga mitte seetõttu, et püüaksin filmide järgmiseid stseene mingi erakordse mõnuga ära arvata, vaid midagi sellist on üsna sarnasel kujul juhtunud minu hea sõbrannaga. Kas selliseid äratundmismomente oli erinevate lugude puhul ka sinu enda jaoks?

Jah, sellised asjad on juhtunud ka minu ja minu sõpradega. Olin stsenaariumit lugedes jahmunud, kui palju lugusid ma ära tunnen. Ja selle loo puhul, kus ma mängin – see võiks olla imeilusa armastusloo algus. Minu tegelaskuju, Emmi, loodab ju õigupoolest, et sellest olukorrast võiks välja kasvada midagi ilusat. Ehk kutsub noormees ta järgmisel päeval välja? Ent kõik läheb valesti, sellepärast, kuidas poiss käitub. Ja see on jällegi struktuurne probleem. Asi on selles, kuidas poisse kasvatatakse. Kui neid kasvatatakse arvama, et kui tüdruk ütleb “ei”, siis tegelikult on see “jaa”, siis… Jani ei ole kiskja. Ta on samade struktuuride ohver. Käitumismustrite, mida on raske muuta.

See on sinu esimene filmiroll, kuidas see sinuni jõudis?

Režissöör Reetta Aalto helistas mulle, ta oli näinud minu pilti meie kooli kodulehel ja kutsus mind castingule. Tundsin pärast seda ise, et tegin kõike liiga suurelt, see mõjus kui teatrinäitlemine ja arvasin, et ei saa seda. Ent ta helistas mulle mõne nädala pärast ja sain rolli. Film on väga tundlik, kõik peab peegelduma minu näost. Lugesin stsenaariumit juba enne castingut ja sain kohe aru, kui oluline see film on. Algul mõtlesin, et see on taas üks ohvriroll, ent selle vaatenurk on naise oma. See on väga oluline, et selliseid olukordi peegeldada. Asi, mida sellest filmist peaks kindlasti kaasa võtma, on see, et “ei” tähendab “eid”, ka siis, kui see on öeldud naeratades.

Sinu tegelaskuju vähemasti ütleb, kui midagi tundub vale. See, kui keeruline on võib olla kahemõttelistes olukordades vastu hakata, saab sageli selgeks alles siis, kui oled ise või mõni sinu lähedane sellises olukorras olnud. Esimene reaktsioon on pigem tardumine või püüd olukorrast naljaga välja pääseda. Ent juba toimunud olukordadest saavad kohati isegi anekdootlikud lood. Narratiivid tunduvad vahend traumaga tegelemiseks.

Ma loodan, et selliste lugude rääkimine, praegusel juhul filmi kujul, aitab selliseid olukordi edaspidi paremini ära tunda. Sain aru, et enne selle filmi tegemist, nooremana, 18-19aastasena arvasin ma alati, et asjad peavadki nii olema. Kuna ma olen naine, siis käibki asja juurde, et aeg-ajalt keegi vilistab mulle või hüüab, et “hea perse!”. Mõtlesin, et jah, see ei ole meeldiv, aga ma saan ju hakkama. Ma olen ju naine, see käib asja juurde. Aga see on alati ebamugav ja pärast selliseid olukordi just naisel endal sageli häbi ja vastik, isegi kui keegi pole sind käperdanud. See ei peaks nii olema.

Üks lugu, mis on filmi põimitud, räägib loo tööpeost, kus arutatakse ahistamise üle. Daamid ütlevad algul üksmeelselt, et nendega pole kunagi midagi juhtunud. Välja arvatud see üks kord, kui see purjus tüüp krabas.. Ja siis see teine püüdis nurka suruda… Ja see kolmas muidugi teebki selliseid seksuaalseid nalju…

Ma arvan, et filmi põhiline mõte võiks olla, et kui sa midagi sellist näed, siis sa saad seda muuta. Kui näed sarnaseid situatsioone juhtumas päriselus, siis mõistad, kui sageli oleme pidanud neid kaheti mõistetavaks ja pole suutnud otsustada, kas naerda või reageerida. Aga nüüd on võimalik asju ümber mõelda. Kas ma olen ise midagi teinud, mis ei ole teiste suhtes austust üles näitav. Kas ma saan ise midagi muuta? Kas tegelikult on need olukorrad sellised, kus ma võiksin vahele astuda?

Suvi Blick viibis "Harjumuse jõu" esilinastuse ajal Tartuffil.

Mulle tundub, et vähemasti Eesti meedias on samm-sammult suhtumine ahistamisesse ja selle ohvritesse muutunud. Enam ei anta niisama lihtsalt ohvri asemel sõna vaid ahistaja advokaadile. On tekkinud arusaam, kui palju lihtsam on võimupositsioonil oleval inimesel olukorda ära kasutada. Milline on Soome kogemus?

Jah, muidugi on meil olnud lugusid olukordadest, kus lavastajad ja režissöörid on oma mõjuvõimu kasutanud inimeste vastu. Selleks, et neid alandada. Ma usun, et #MeToo-liikumine on muutnud olukorra selliseks, kus pole võimalik enam jõupositsiooni niisama lihtsalt ära kasutada. Nüüd, noore näitlejana professionaalsele väljale tööle asudes tunnen, et ma ei pea enam kartma, et minuga juhtub midagi halba. Et keegi kasutab oma võimu minu kui noore naise vastu.

Maailm on praegu sellises segaduses, on raske öelda, kuhu miski suundub. Seksuaalse ahistamise teema ja soopõhise võimu ärakasutamise teema on väga lai. Aga sel teemal tuleb edasi arutleda. Tahan öelda, et see ei ole kindlasti mehed versus naised teema. See on meie kõigi ühine probleem. Ja sellepärast tulebki neid teemasid arutada. Mehed ei tee enamasti halba sellepärast, et nad oleksid ise halvad. Küsimus on selles, kuidas on meid kasvatatud, millised struktuurid on meie ümber.

Üks lugu filmis on selline: paarike puhkab Portugalis, mööduv mees krabab naist tagumikust ja läheb edasi. Naine on häiritud, tema mees ei tea omakorda, kuidas käituda. Ehkki kumbki neist pole midagi halvasti teinud, päädib olukord nendevahelise sõnelemisega. See oli minu jaoks veidralt mõjus lugu just seepärast, et pealtnäha juhtub vähe, ent ometi on näha, mis kaasneb n-ö argiseksismiga. Ehk võid omalt poolt tuua mõne näite filmis räägitud lugudest, mis eriti kõnetanud on?

Kõik filmid on väga suhestutavad. See film on selles mõttes eriti hea, et see ei osuta näpuga, et naised on halvad või mehed on halvad, vaid ta räägib laiemalt sellest, et on vaja muutusi. Meisse kõigisse on ajalooliselt sisse jäänud mingisugused mustrid, millest me ei oska välja tulla või neid enda jaoks selgelt mõtestada. Üks film, mis ei ole osa “Harjumuse jõust”, ent on osa samast lühifilmide seeriast, räägib näiteks naissoost teadurist, kes püüab teaduskonverentsil midagi väga olulist selgitada, ent meessoost professor selgitab neid teemasid üle ja “paremini”. See tuli mulle väga tuttav ette. Või näiteks lugu, kus tüdruk läheb bussiga kooli ja noored poisid hakkavad temaga inetult rääkima. Ka see on väga suhestutav. Sain tagantjärele aru, et olen selles situatsioonis korduvalt olnud.

See film on toonud inimestes esile palju mälestusi ja mõtteid, mida nad ka meiega jaganud on. On palju neid, kes on vihased, et midagi sellist saab üldse tänapäeval ikka veel juhtuda ja et olukordi, mida filmis näidatakse, peetakse ikka veel harjumuspäraseks.

Filmi puhul näeme seitsme naissoost režissööri nime. Hollywoodis räägitakse palju meessoost režissööride ülekaalust ja kui näiteks naine lavastab superkangelasefilmi, on see suursündmus. Milline on Soome näide?

Minu meelest läheb olukord üha paremaks. Naised on üha enam esil ja ka meie filmiauhindadele on sel aastal nii stsenaristide kui režissööride hulgas esitatud enam naisi kui mehi. Eks viimati oli ka “Harjumuse jõud” üheks selle põhjuseks.

„Harjumuse jõud”

Soome 2019
Režissöörid: Reetta Aalto, Alli Haapasalo, Anna Paavilainen, Kirsikka Saari, Miia Tervo, Elli Toivoniemi, Jenni Toivoniemi
„Harjumuse jõud”, mis koosneb kuuest naiste elust rääkivast lühifilmist, ja veel viis samasse seeriasse kuuluvat lühifilmi on üleval leheküljel https://www.yksittaistapaus.fi/en/films/. Need on küll tasuta, ent paraku ei saa enamikku väljaspool Soomet vaadata. Kuivõrd lehekülg on ka inglise keeles, tasub siiski tähelepanu pöörata seal rippuvatele lisamaterjalidele, mis on seotud filmiga kaasneva kampaaniaga.