Lavastaja Taavi Tõnisson võrdleb „Gulliveri reise” teekonnaga valguse poole. Peategelane mõistab alles pärast mitut altminekut, et tegelikult on kõik elus väärtuslik tal kogu aeg olemas olnud. Jaanus Lensment

NUKU teatri suvelavastus „Gulliveri reisid” viib vaataja seiklema liliputtide ja hiiglaste maale, toob lavale üleelusuuruse nuku ja ohtralt tillukesi nukukesi ning näitab, et maailm on praegu sama reaktsiooniline kui 18. sajandil, mil Jonathan Swift kuulsa teose kirjutas. Juulis esietenduvast lavastusest räägib lavastaja Taavi Tõnisson.

Kas lapsena lugedes jäi „Gulliveri reisid” teile eriliselt meelde või puudutas teid?

Tegelikult mitte. Ma ei mäletagi lapsepõlvest üldse seda raamatut, lugesin „Gulliveri reise” esimest korda siis, kui olin peaaegu täiskasvanu. Kui hakkasin nüüd materjali otsima, jõudsin selleni päris suure ringiga. Lugesin raamatu uuesti üle ja selles oli väga palju avastamist. Olin paljud asjad unustanud, näiteks ei mäletanud ma, et raamat on sellise satiiriga kirjutatud. Mind paelus, et teos pärineb 18. sajandist, aga laias laastus on probleemid täpselt samad ka praegu. See äratundmine andiski tõuke.

Avalehele
0 Kommentaari