Praegu veedab Taaniel Raudsepp suurema osa aega Tapa suvekodus, kus tema kontori aset täidab remontimata ruum ülakorrusel. Foto: Rauno Volmar

Eesti kultuurile tuleb kindlasti kasuks rohkem koostööd ja vähem valdkondade konkurentsi, usub 15. mail kultuuriministeeriumi kunstide asekantslerina tööle hakkav Taaniel Raudsepp, kes tegutseb praegu veel kunstihoone juhina.

Kultuuriministeeriumi kunstide asekantslerina saab sinu vastutusalaks arhitektuuri ja disaini, loomemajanduse, audiovisuaalvaldkonna, etenduskunstide, kirjanduse ning kunsti- ja muusikavaldkonna arendamine. Mis valdkondi neist peale kujutava kunsti veel hästi tunned ja mis vajaksid järeleaitamiskursust?

Kõik kunstide osakonna nõunikud on oma ala eksperdid, kellele saan paljuski toetuda.


Pean end kultuurseks inimeseks, tean midagi arhitektuurist, teatrist, filmist, aga kokkuvõtlikult on minu kitsas ala siiski kunstivaldkond, mida tunnen läbi ja lõhki. Ka varasemate asekantslerite kohta saab öelda, et nad tulevad ikkagi ühest või teisest valdkonnast. Ükski inimene ei saa lõpuni tunda kõiki valdkondi, selleks ongi eksperdid. Kõik kunstide osakonna nõunikud on oma ala eksperdid, kellele saan paljuski toetuda. Eelkõige on sellel ametikohal vaja ikkagi juhtimisoskusi. Ma olen juhtinud kunstihoonet ja töötanud varem loovjuhina. Usun, et need on põhjused, miks ma asekantsleri konkursil edukaks osutusin.

Kui paljude inimestega sa konkureerisid?

Sellele ametikohale konkureeris 14 inimest.

Konkurss kestis kuuldavasti üsna pikka aega.

Kestis. Aga oli ka väga põhjalik.

Palun kirjelda veidi valikuprotsessi.

See oli minu elu kõige pikem töökonkurss. Algas visiooni esitamisest, sellele järgnes eelvestlus, seejärel vaimsete võimete test ja nii edasi. See on tippjuhtide värbamisel tavaline praktika. Hinnatakse analüüsioskust, aga ka isiksuseomadusi. Näiteks tuleb analüüsida finantsandmeid. Ette antakse majandustulemused ja -kontekst: riigil läheb sedasi, maksutuludega on sedasi, eelarve on selline. On ka keelelise analüüsi ülesandeid. Sellistel konkurssidel osalemine on juba iseenesest põnev võimalus ja sealt õpib enda kohta nii mõndagi.

Enesearengumeetod: kandideeri tippjuhiks?

Julgen küll soovitada. (Naerab.) Ma arvan, et riigikantselei juures olev tippjuhtide kompetentsikeskus teeb oma tööd hästi, nii et kellel on selline ambitsioon – konkureerige.



Alustad asekantslerina tööd 15. mail. Ilmselt satud eriolukorraga seotud kriiside lahendamise keskmesse. Oled jõudnud esimestele sammudele mõelda?

Loomulikult on tegemist raske majandusliku olukorraga, mis läheb ilmselt ainult keerulisemaks. Institutsioonid jäid ju päevapealt ilma piletitulust, mis on elus püsimiseks ja palkade maksmiseks oluline. Veel keerulisemas olukorras on vabakutselised, keda on eri valdkondades erineval hulgal.


Üleminek saab minu jaoks olema järsk. Lõpetan ilmselt viimased asjad kunstihoones 14. mai õhtul ja alustan paigaltstardiga 15. mail. Esimesed prioriteedid on ilmselt tingitud praegusest olukorrast. Me ei tea, kas siis eriolukord veel kestab või on hakatud selle tingimusi leevendama, kas mingid asutused saavad kasvõi vähendatud vormis taas toimetada. Loomulikult on tegemist raske majandusliku olukorraga, mis läheb ilmselt ainult keerulisemaks. Institutsioonid jäid ju päevapealt ilma piletitulust, mis on elus püsimiseks ja palkade maksmiseks oluline. Veel keerulisemas olukorras on vabakutselised, keda on eri valdkondades erineval hulgal. Kultuuriministeerium tegeleb aktiivselt meetmete välja töötamisega. Mida algul tegema hakkan, oleneb sellest, kuhu on protsessid teatepulga ülevõtmise ajaks jõudnud. Kindlasti on seal ka tavapärast sisseelamist, esmalt pean ju tuttavaks saama nende kenade inimestega, kes ministeeriumis on.

Kust sa tead, et kõik kenad on?

Minu eeldus on alati, et töötan kenade inimestega. Teistsugune eeldus oleks ebaproduktiivne ja teeks minu töö keerulisemaks. Ma usun, et kultuuriministeeriumis on hea ja võimekas meeskond.

Mis ülesanded kunstihoones lõpetamist vajavad?

Üks asi sai nüüd valmis. Tulime välja virtuaalse näitusteplatvormiga (https://virtuaal.kunstihoone.ee/ – toim). Julgen öelda, et kui vaatate maailmas virtuaalnäitusi, siis see annab raudselt silmad ette isegi MoMale. Mul on väga hea meel meeskonna üle, kes selle lõpuspurdi tegi. Peale selle on kunstihoonel käsil mitu suurt rahvusvahelist projekti, üks neist puudutab samuti virtuaalset museoloogiat ja toimub koostöös Karlsruhes asuva ZKM-iga. 2022. aasta suurt näitust rahastab 50% Euroopa Liit ja summa on umbes 175 000 eurot. On veel väiksemaid asju, mille puhul tuleb otsad korrektselt üle anda. On vaja lõpetada majandusaasta aruanne, täpsustada eelarve kriisiolukorras. Kui ma ära lähen, on kunstihoone loodetavasti valmis olukorrale vastu minema ja uus juht ei pea end leidma olukorrast, kus tuleb hakata tulekahjusid kustutama. Seda me veel ei tea, kaua uue juhi leidmine aega võtab. Nõukogu kuulutab välja avaliku konkursi, ent praegu on üsna keeruline aeg, mil seda korraldada. Peale selle analüüsime kunstihoone ruumivõimalusi. Olen üsna häälekalt seisnud selle eest, et kunstihoone võiks olla üks objekt, mida tulevikus renoveeritakse kultuurkapitali raha eest, ehk et see on riikliku tähtsusega kultuuriobjekt. Kunstihoone oli teine suur objekt, mille kultuurkapital pärast asutamist Eestis rajas. Esimene, mida ehitama hakati, oli konservatoorium ehk praegune Eesti muusika- ja teatriakadeemia.

Oled sõnastanud oma eesmärgi niimoodi, et tahad panustada eesti kultuuri arengusse hästi toimiva, selge ja arusaadava kultuuripoliitika kaudu. Esiteks, mida see tähendab? Ja teiseks, mis sel juhul praeguses kultuuripoliitikas puudu jääb?

Eesti kultuurile tuleb kindlasti kasuks rohkem koostööd ja vähem valdkondade vahelist konkurentsi.

Alati saab paremini. Olen kirjutanud kultuuripoliitikast artiklite sarja, milles olen alati toetunud andmetele. Tahaksin sama vaadet enam tuua ka kultuuripoliitilisse protsessi. Kultuur on emotsionaalne, aga kultuuripoliitika peab olema kaine, rahulik ja toetuma andmetele. Teine, mille olen esile toonud, on valdkondade koostöö ja integratsioon, andmete vaba liikumine. Loodaksin stimuleerida head kultuuripoliitilist mõttevahetust. Kultuuripoliitilisi seisukohti kujundades võiksid eri valdkonnad võimalikult palju mõelda tervikpildile, mitte jääda vaid lahtritesse jaotamise juurde. Eesti kultuurile tuleb kindlasti kasuks rohkem koostööd ja vähem valdkondade vahelist konkurentsi.

Kuidas see koostööni jõudmine käib? Ressursse on ju ikka piiratud maht ja konkurents mõnes mõttes paratamatu?

Sellega tegelemiseks on mul nüüd viis aastat aega. Mõned mõtted mul on, aga ma ei käiks neid ajaleheveergudel kohe välja. See jätab mulle eelise. Minu eesmärk on, et protsessid oleksid selgemad ja arusaadavamad ning vähem emotsioonipõhised.
Taaniel Raudsepp alustab 15. mail tööd kultuuriministeeriumi kunstide valdkonna asekantslerina. Tema vastutusala on lai: arhitektuur ja disain, loomemajandus, audiovisuaalvaldkond, etenduskunstid, kirjandus, kunst ja muusika.
Foto: Rauno Volmar

Selguse ja emotsionaalsusega meenub paari aasta tagune olukord, kus sinu tööalane seos elukaaslase Anneli Porriga viis selleni, et teile anti irooniline pereväärtuste preemia. Eesti kultuurivaldkond on väike ja ühes valdkonnas töötavad inimesed on sageli üksteisega seotud. Sul on ilmselt olnud motivatsiooni läbi mõelda, mida sellistes olukordades teha, et piirid oleksid selged ega tooks kaasa liigseid emotsioone?

Jah, mul on motivatsiooni sellele mõelda, aga ma ei oska kahjuks öelda, mida teha teisiti. Tookord tehti kõik, mida suudeti. Jutt käib sellest, et minu elukaaslane tuli kunstihoonesse tööle. Kunstihoone, mis oli tol ajal üsna kehvas seisus ja sai pakkuda üsna väikest palka, korraldas enne kuraatorikonkursi. Olin olukorras, kus pidin oma programmiga tööd alustama ja olin varem sisuliselt kõigile, kes tänaval vastu tulid, öelnud, et palun, palun konkureerige sellele kohale! Peale selle käis tavapärane teavitus internetis ja ajalehes. Mäletan, kuidas ootasin südaööni avaldusi ja olin väga löödud, kui neid ei tulnud. Õigupoolest tuli üks avaldus, mis ei kvalifitseerunud ja oli kõike muud kui tõsiselt võetav. Nõukogu nõusolekul võtsin oma elukaaslase öösel köögilaua taga ette ja veensin ta senist karjääri pooleli jätma ja endale appi tulema. Annelil oli selleks ajaks seljataga kümme aastat kuraatorikogemust, kuid tema professionaalsed plaanid olid seotud akadeemia kunstihariduse osakonnaga. Tunnen ennast kõige rohkem süüdi. Olukorda selgitati tookord nii nõukogu pressiteatega, „Plekktrummi” saates kui ka leheveergudel. Aga kui inimestel on huvi näha kolli seal, kus seda pole, siis seda nad ka näevad. Ma ei oleks oma elukaaslast appi palunud, kui ma ei oleks olnud hädas. Olen Annelile elu lõpuni tänulik. Kunstihoone taas liikuma saamine tähendas tohutut hulka tööd väga vähese palga eest ja oli üle mõistuse suur ja raske. Kollitajatele ütlen, et samas olukorras oleksin ilmselt ikka samamoodi käitunud.

Oled ühes artiklis nimetanud, et kultuuriministeerium panustab igal aastal teatrisse umbes 16 korda rohkem raha kui kujutava kunsti valdkonda, ja maininud, et ei pea seda jätkusuutlikuks. Kas kunstnikel on lootust, et uuel töökohal pöörad neile suuremat tähelepanu?

Meie kultuuri tohutu tugevus on valdkondlik mitmekesisus. Väga tugevaid tegijaid on pea igas valdkonnas.


Ma ei lähe kultuuriministeeriumi kujutava kunsti asekantsleriks, vaid kunstide asekantsleriks. Võib-olla see on nüüd kujutavate kunstide valdkonnale tohutu pettumus, kui seda ütlen, aga kõik valdkonnad on võrdselt minu mure. Ma ei saa ühtki valdkonda seada prioriteetseks ja arvan, et seda ei tohigi sellises positsioonis teha. Aga üks teema, mille tahaksin kultuuripoliitilisse diskussiooni sisse tuua, on arutelu võimekuse üle erinevates valdkondades. See tähendab, kui palju on institutsioone, vabakutselisi ja ressurssi kõige laiemas tähenduses. Meie kultuuri tohutu tugevus on valdkondlik mitmekesisus. Väga tugevaid tegijaid on pea igas valdkonnas. Me saame olla uhked, et Eesti on tõeliselt kultuurne maa. Kui vaatame riigi panust kultuuri, siis protsent SKP-st on üks suuremaid.

Kriisiolukordades kipuvad välja joonistuma struktuursed vajakajäämised. Näiteks USA on väga valusalt esile tulnud tervishoiusüsteemi miinused. Kas selgema pildini jõudmist võib täheldada ka kultuuris?


Kultuurisüsteemi vajakajäämisi toob nähtavale iga kriis. Peale karantiiniolukorra ja kultuurile ligipääsu küsimuse on meil ka majanduskriis ja see toob kindlasti esile, kes on kõige haavatavamad. Mul on hea meel, et riik, kultuuriministeerium ja kultuurkapital neid aitavad, ja loodan, et juhul kui kriis laieneb, suureneb ka abi.

Mis on saanud sinust kui kunstnikust? Jääb sul selleks muu kõrvalt võimalust?


Ühest küljest ei ole mul olnud aega teha kunstiprojekte, aga teisalt rakendan ma oma töös nii ehk naa loomingulist potentsiaali. Juhiamet on väga loominguline, ehkki paljuski tuleb seda teha meeskonnas. Aga ka minu kunstnikupraktika on alati olnud meeskondlik. Minu jaoks ei ole õudset ja järsku üleminekut. Mul on huvitav nii kunstniku, kunstihoone juhataja kui ka Eesti tippametnikuna, olen selles üsna kindel.