Kui vihm ja tuul teisipäeval Meremäel kuidagi lakata ei taha, vaid pimedas levivaid lõkkesuitsu pilvi mööda Lõuna-Eesti künkalist maastikku ringi väntsutavad, usuvad paljud setud, et Taarka vaim näitab oma iseloomu. Kuid ainult nii palju, et film temast näitamata ei jääks.

Sealsamas Meremäe torni jalamil, kus eelmisel suvel samal ajal naised filmivõtete ajal kuuma päikese all heina tegid ja kus torni tipust selge ilmaga Petseri kuplid näha olevat, seisavad vihma trotsides kambas paarsada inimest. Torni otsast ei ole näha muud kui pimedusse vajuvat hallust. Kuid jaanipäeval pidulikult avatud puutorni vastu lükatakse püsti majasuurune täispuhutav ekraan, mida setud kambakesi oma setofonide mällu pildistavad. Samal ajal soojendavad teised enda taguotsi lõkkeplatsil, samas kohas, kus aasta tagasi põletati filmis eterniitkatuseid katnud õlgi.

“Mina ootan ikka seda “Taarka” filmi,” usaldab setu naine keskkonnateadlikule, seto kiil’t kõnelevale inimesesuurusele jänesele, kes Kinobussist töötubade telkide vahele hüppas. Naise selja taha koguneb iga minutiga juurde termoste ja kilejopedega huvilisi, kes oma laululegendi, setu Madonnat Taarkat kaema on tulnud. Kilekeepide kahinas ning aeg-ajalt soojust rüübates seisavad setud visalt poolteist tundi mäeseljal, näod ekraanilt peegelduvast valgusest helendamas, kord pisar silmanurgas, kui noor Hilana oma ühte kaksikut matab, kord aralt riimegi kaasa laulmas.

Vastuoluline ainulaadne setu

Taarka on üks vastuoluline tegelane, kuid armastatud legend. Filmis vana Taarkat mängiv Marje Metsur mäletab, et kui kolm aastat tagasi mindi Setumaale “Taarka” näitemängu tegema, ei uskunud sealsed leelotajad nende eesmärki ega olnud altid koostööd tegema. Kuid hiljem tuldi lavastust mitu korda vaatama.

Teatriversiooni lavastaja ning linastuva filmi reÏissöör Ain Mäeots meenutab, et just siis, kui nad “Taarkaga” teatris tegelema hakkasid, tuli vastandlikke signaale. “Ikka oli inimesi, kes ütlesid: mis te sest litsist ja joodikust filmi teete, kus nüüd leidsite ainese!” tunnistab ta. “Aga teda on alati nähtud kui väljapaistvat sõnolist, teda hinnatakse selle järgi, kuidas ta seab riime, sõnu ja metafoore.” Nüüd, filmi puhul, näeb Mäeots, et kogu oma traagilisuses läks lugu inimestele siiski korda, ning see ongi kõige olulisem. “Pärast seto esilinastust ütlesid setod, et esimest korda hakkasid nad Taarkat inimesena nägema, see oli reaalne inimsaatus, mitte kivikuju Obinitsa järve kaldal,” vahendab Mäeots, kes rõhutab, et tegu ongi universaalse looga kogukonna ja isiksuse vahelisest konfliktist. “Mind on alati huvitanud vastuolulised isiksused – mida vastuolulisem, seda huvitavam.”

Hilana Taarka (1856–1933) oli küll hinnatud andekate riimide poolest, teda kutsuti pidudele laulma ja ta viidi isegi Soome presidendi juurde esinema, kuid teda peeti moraalituks. Tema musta verd isa mängis maha tema kaasavara, see aga ei takistanud nii meheta jäänud Taarkal meestega lävimast ja nende lapsi sünnitamast. Ta oli naine, kes “vales” ajas julges elada oma elu nii, nagu ise tahtis. Kuid Mäeots tegi filmi ilma Hilanat romantiseerimata. “Tema elu oli kõike muud kui romantiline,” leiab reÏissöör. Siiri Sisaski mängitav täisealine Taarka ei olegi enamasti romantiline, vaid ülevoolav, terav, eneseteadlik ja, mis parata, ka joogilembene.

Rohkem laulu ja puhtam keel

Meremäel filmi vaatamas käinud setu Inara Luigas leiab, et Siiri Sisaski Taarka oli väga metsik naine, kelles oli palju ürgsust. “Minu vaimusilmas on Taarka vaene, luksusliku sõnavaraga naine, kannataja tüüpi, elus raskusi kandev, aga suuri väärtusi loov,” seletab Luigas. “Sellist teist Setomaal ei ole. Mina oleks võib-olla tema briljantset laulu- ja sõnaosavust rohkem eksponeerinud. Kui Taarka filmis Soomes esineb, siis lööb see tema sõnolise natuur eriti välja.”

Luigas oli ka nende Setumaa kogukonna mitteformaalsete liidrite hulgas, kes filmi enne avalikku näitamist üle vaatasid ning sellele siis oma heakskiidu andsid.

Nagu ka reÏissöör Mäeots on tunnistanud, toob Luigas välja, et seto kiil filmis puhas ei ole ning on setudele raske aru saada. Samuti on “Taarkas” väikseid kommetest kõrvale kaldumisi või rituaalide rikkumisi, kuid üldpilt setudest ja Setumaast on võimas ning rahvariided, peakatted, sõled, tared, maastikud ja setudega stseenid on kõik paigas.  Isegi puhtale tsuhkna’le (ehk eestlasele) jõudis emotsioon ja sõnum ilma subtiitriteta kohale.

Meremäe vallavanem Peeter Sibul naljatleb, et ikka oli nurisejaid, kes vingusid, et neid oli massistseenis kaadrist välja lõigatud. Kuid kõik nõustuvad, et filmi tuleb osata vaadata ka tshuhkna’te vaatevinklist ja neile on film väike avastusmatk Setumaale.


Taarka vaim oli kohal

Kui rahvas Meremäelt vaikselt, film mõtetes ja südames, lahkub, puhkab ka Taarka vaim ning ilm rahuneb ja on vastu hommikut juba selge. Ain Mäe-ots tunnistab, et Taarka oli nendega terve filmimise aja ning et see oli soe tunne. Kord kui filmiti noore Taarka ja Vasso stseeni jõe ääres, mõtles Mäeots, et küll oleks tore, kui selles lakkamatus päikesepaistes oleks täpselt ühes kohas järsku vali tuuleiil ja päike kaoks pilve taha. “Ja siis oli küll natuke kõhe, kui umbes kolmanda duubli ajal täpselt nii juhtuski ja täpselt õiges kohas,” meenutab Mäeots värinaid õlgadelt maha raputades. “Ja kõik, mis tundus alguses valesti olevat, oli lõpuks justkui täpselt nii nagu pidigi.”

“Taarka”

Režissöör Ain Mäeots

•• Stsenaristid Mart Kivastik, Kauksi Ülle, Ain Mäeots, Hardi Volmer, Elo Selirand

•• Operaator-lavastaja Elen Lotman

•• Kunstnik-lavastaja Elo Soode

•• Kostüümikunstnik Eva-Maria Gramakovski

•• Helilooja Andres Lõo

•• Monteerijad Maarek Toompere, Eik Lattu

•• HelireÏissöörid Tiina Andreas, Ants Andreas

•• Produtsent Anneli Ahven

•• Osades: Inga Salurand, Siiri Sisask, Marje Metsur, Riina Maidre, Mikko Nousiainen, Tõnu Oja, Kaarel Oja, Helena Merzin, Liina Tennossaar, Peeter Oja

•• Esilinastus 11. augustil 2008 Tartus, kinodes alates 15. augustist