Taasleitud lapsepõlv
Hiljuti nägid eesti keeles trükivalgust kaks tähelepanuväärset mälestusteraamatut: André Gide’i (1869–1951) “Surra, et elada” ja Jean-Paul Sartre’i (1905–1986) “Sõnad”, mis ilmus siinmail esmakordselt küll juba 1965. aastal Loomingu Raamatukogus. Koos eelmisel aastal ilmunud Marcel Prousti (1871–1922) “Taasleitud ajaga” annavad need märkimisväärse täienduse prantsuse kirjanduse tõlkevaramusse. Ent need tekstid ühtlasi mitte ainult ei aita lugejal (taas)avastada prantsuse kirjandust ning sajandivahetuse Prantsusmaad, vaid moodustavad ka omaette tähendusliku terviku. Prousti, Gide’i ja Sartre’i omavahelistesse suhetesse mahub imetlust, kavalaid intertekstuaalseid vihjeid ning isegi rivaalitsemist. Ajastupeegeldusi võib näha kirjanikekolmiku elulistes seikades: homoseksualistid Proust ja Gide pidid heitlema sajandialguse moraalinormidega, Gide ja Sartre kui angaĻeeritud intellektuaalid aga korduvalt selgitama suhteid kommunismi ja Nõukogude Liiduga. Ent millisesse konteksti paigutuvad need raamatud praeguses ajas ja mille poolest võiksid nad eesti lugejale huvi pakkuda?
Mäle(s)tamise ajastu
Kuigi euroopalikus raamatukultuuris nii olulist tähendust omavad mälestused ja biograafiad pole Eestis siiani veel oma õiget kohta ega publikut leidnud (v.a 1990-ndate “kirjutamata memuaarid”), näib siiski, et viimastel aastatel on olukord hakanud muutuma. Ajal, mil Euroopa on sisenemas n-ö mäle(s)tamise ajastusse, on mäluga seonduv saavutamas üha suuremat kõlapinda ka siinses ühiskonnas – ehkki minevikupainetest johtuvalt koondub põhitähelepanu siin esmajoones just Teise maailmasõja ja sellele järgnenud perioodi ümber. Lähiajalooga tegeleb ka viimasel ajal võimsalt esile tõusnud elulugude uurimine (Ene Kõresaare, Tiina Kirsi jt tööd) ning “Eesti elulugude” projekti menu on juba innustanud ka mitmete populaarsemas vormis sarnaste kogumike avaldamist. Ent elulugude kõrval on üha menukamaks muutunud ka suurmeeste ja -naiste mälestused: näiteks Jaan Krossi ja Käbi Laretei teosed, äsjailmunud Vaino Vahingu “Päevaraamat” või kitsamas ringis Madis Kõivu küll hoopis omalaadne mäluarheoloogia. Paljude poolt oodatud Lennart Meri mälestused jäävad kahjuks ilmumata. Samuti on autobiograafiatest ilmunud juba mitmeid uurimusi (Leena Kurvet-Käosaar jt) ning nagu elulugude puhul, domineerib siingi harukordselt, aga seda rõõmustavamalt just naisvaatenurk. Seega võib küll veel ehk ennatliku ootusärevusega tõdeda, et ka Eesti on otsimas oma mäle(s)tamise kultuuri. Selleks pakub Vana Euroopa kahtlemata meeldivat ainest ja eeskuju, seda eriti ajal, mil baltisakslaste mälestusi pole veel omaks võetud, Eesti “oma” haritlaskonna varasem kultuurikiht on aga õhuke.
Õigus (auto)biograafiale
Kellel on õigus biograafiale, küsis Juri Lotman oma tuntud essees (“Õigus biograafiale”, J. Lotman “Kultuurisemiootika” (1990)) ja vastas samas, et iga kultuuritüüp loob oma “biograafiaga inimesed”. Lääne kultuuri kontekstis, kus praegu iseloomustab autobiograafiat Ļanrimääratluse hägustumine (nt blogindus), on kirjanikud siiani kahtlemata (auto)biograafiaga inimeste seas aukohal, kuhu nad tõusid autobiograafia esiletõusuga uus-aja alguses (nt Rousseau). Nii teeneka Ļanri eelduste kui ka kogenud publiku ootustega suhestuvad vägagi põnevalt ka käesolevad teosed.
Eriti kõnekas on Sartre’i kirjeldus sellest, kuidas ta lapseeas oma eksistentsile ettemääratuse kaitset otsides otsustas, et temast saab tuleviku kuulus kirjanik ning valis “postuumse elu”: “ma püüdsin ... päästa seda elu, mille ma leidsin olevat tüütu ja millest ma polnud osanud teha muud kui oma surma abinõu; ma vaatasin teda tuleviku silmade läbi ja ta ilmus mulle liigutava ning imepärase loona ... ma valisin oma tulevikuks kuulsa surnu mineviku ja püüdsin elada tagurpidi.” “Sõnadest” saab omalaadne paradoks. Raamat, mis on kirjutatud kirjandusega hüvastijätmiseks – ületamaks kirjanduse abil kirjandust ennast ning eluloo abil elulugu –, teeb samas lapsepõlves kavandatud jutustuse teoks ning vastab nii lugejate ootustele kui ka lapse ettekujutusele: ta jutustab kuulsa kirjaniku minevikust.
Isiku portree, ajastu portree
Niisiis, kirjanike mälestusi tahetakse kuulda, neil on autoriteeti ja huviväärsust. Sest need esitavad lisaks kujunemisloole ka vastuse küsimusele, milliste tähenduslike hetkede otsustusel sai kirjanikust kirjanik, kõnelevad suurmehe isiku kaudu ka tema ajastust.
Millisesse ajastusse need kaks raamatut paigutuvad ja millest need räägivad? Jutustades mitte autorite kogu elust, vaid lapsepõlvest (Gide’il ka noorukieast), paigutuvad nad vastavalt sajandi lõpu- ja 20. sajandi alguskümnenditesse. Mõlemad on üksikud, isata kasvanud lapsed (Gide’i isa suri poja lapsepõlves, Sartre’i isa siis, kui poiss oli alles imik). Ema hoole all kasvanud ja hellitatud, ei seltsi nad teiste lastega kergesti, neid kiusatakse taga ja narritakse, neil on raskusi kooli sobitumisega. Siin jutustatakse nende teest perekonnaringist ja lapsepõlvest välja, eneseleidmise algusest: esimesed suurtest selgusele jõudmise hetkedest, teised teadlikuks saamise traumast. Sartre kirjeldab seda teadlikult psühhoanalüüsi võtmes (ajastu märk seegi): väiksel Jean-Paulil pole Oidipuse kompleksi ja varalahkunud isa tõttu puudub pojal ka võimuiha. Ent isa ja seaduse puudumine on ühtlasi probleemiks: “Ei mingit ülimina, aga ka mitte vähimatki trotsi.” “Üksi vanahärra ja kahe naise seltsis” kasvanud väike Sartre peab alles õppima mässama.
Mõlemad mälestusteraamatud toovad lugejani oblomovliku halearmsa idülli armastava perekonna keskel sirguvast pesamunast. Ent see vanemate, vanavanemate, onude ja tädide portree peab ühtlasi andma ka ajastu portree. See on läbi ja lõhki kodanlik maailm, kus Sartre’i järgi “miski pole parandamatult paha ja põhiliselt ei muutu midagi”, maailm, millega mõlemad autorid hiljem teravalt vastandusid. Sartre suhestub sellega, karikeerides kodanliku lapse maailmapilti äärmuseni; Gide aga, kellele on oluline vaesuse teema, rõhutab, et “tollal aga ei võimaldanud mu kasvatus sellest aru saada”. Selle maailma seisuslikke, rahvuslikke ja poliitilisi vastasseise (Elsass-Lotringi küsimus, Dreyfusi afäär, Esimene maailmasõda) kirjeldakse lapse vaatenurgast; põhjalikumalt kajastuvad usutunnistuste vastuolud, kuna mõlemas perekonnas on nii protestante kui katoliiklasi. Kui hiljem saab mõlemale oluliseks selle maailma normide ja oma kasvatuse ületamine, siis esialgu tuleb neil Gide’i sõnul tõdeda: “Ma olin priviligeeritud enese teadmata, nagu ma olin prantslane ja protestant enese teadmata; kõik, mis jäi sellest ringist väljapoole, tundus mulle eksootiline.”
Tõe leping
Elu ja ajastu loo tõepärasena käsitlemine on lahutamatult seotud esituse vormiga. Fakti ja fiktsiooni, kogemuse ja jutustamise vahekord autobio-graafias on põnev ja samas väga keeruline. Ajaloolise tõe pretensiooniga seonduvaid probleeme illustreerib hästi Jorge Louis Borgese tuntud mõistulugu kartograafidest, kes püüdsid luua kaarti mõõtkavaga 1:1. Igasugune püüe kaardistada mõnd ajalooetappi ja elu on paratamatult valikuline. Ent seda huvitavam on jälgida isiklikult kogetud ajaloo esitusi. Esmajoones kehtestub n-ö tõe leping juba Ļanri läbi – autor lubab rääkida kogu tõe ning vaatleja ja vaadeldav muutuvad justkui identseteks. Ent kas ise omaenda kogetud elust rääkimine muudab selle veel tõesemaks? Või on esmajoones küsimus ikkagi Ļanris? On ju mõlemad autorid ka oma ilukirjanduslikes teostes kasutanud ohtralt eluloolisi seiku, nagu ka pseudoautobiograafilist vormi. Gide näiteks “Valerahategijates” (e.k 1998, 2006) või Sartre “Iivelduses” (e.k 2002). Samas esineb omalaadset müstifikatsiooni ka nendes mälestustes, näiteks Gide’i abikaasa Madeleine kannab siin Emmanučle’i nime.
Autobiograafiline mina
Kui tõe lepingu määratleb ikkagi esmajoones jutustaja ja peategelase identsus, siis milles see identsus väljendub? Siin pakub kumbki autor välja erineva vaatenurga. Gide’i autoripositsioonis segunevad omavahel tõe ja patukahetsuse teema: “Mu jutustusel on mõtet vaid tõetruuna. Öelgem siis, et ma kirjutan seda patukahetsuseks.” Pihtimuslik vorm, kus autor on “otsustanud mitte midagi salata” ning tunnistab oma süüd, taotleb jutustaja identsust oma mineviku-minaga: see siin olen mina, need on minu teod, kogemused ja patud ning ma vastutan nende eest. Tee varjamatu tõeni peitub autori mälus ning mäletamisest saab teose keskne märksõna. Gide vaeb iga sündmuse puhul: seda ma mäletan eriti selgesti, ainult usun mäletavat, ei ole päris kindel või siis see ei meenu mulle. Mäletamise võrgustik, mis katab tervet jutustust, leiab oma esimesed pidepunktid André sünnikodust, millest esiteks “mul ei ole mälestust jäänud”, kuid peagi “on mul meeles rõdu” ja “veel mäletan ma üht üsna suurt lauda”. Ent pihtimuslik vorm muudab tema vaatenurga selgelt hinnangulisuseks, autor tõdeb: “Minu ümber ja mu sees valitses pilkane pimedus ... ma magasin veel; ma just nagu polnud veel päriselt sündinud.” Need kristlikud metafoorid annavad mälestuste voole kindla raamistuse, see on teekond pimedusest ja “poolune seisundist” valguse, nägijaks saamise ja uuestisünnini.
Sartre esindab teistsugust minevikusuhet. Raamatu lõpus kuulutab ta: “Hoian oma minevikku endast aupaklikus kauguses.” Väites, et ta oli oma lapsepõlve täiesti unustanud – “mis puutub see minusse” – vastandab ta “elava mina” ja “ammuse mina”. Ent ta on valmis möönma, et me kõik kordame ennast. Usu taga, et ma olen alati uus, on varjul kahtlus, kas ma ei ole seesama väike poiss, kes elas oma kuulsa kirjaniku tulevikule. Ta väidab oma identsussuhte oma mineviku minaga olevat nullilähedase ja kuulutab minevikutõe kättesaamatust. “See, mida ma praegu kirjutasin, on vale. Ei, tõde. Ei vale ega tõde nagu kõik, mida kirjutatakse hullude kohta, inimeste kohta. Ma tõin faktid ära nii täpselt, kui mu mälu lubab. Aga missugusel määral ma ise oma sonimisi uskusin?”
Mälu aegruum
Vaatenurga kõrval on autobiograafia olulisteks osadeks ka kronoloogia, aegruumi, sündmuste ja tegelaste valik, rütm ja rõhud jne. Millest ja kellest räägitakse? Kes räägivad? Kes kinnitavad meie mälestuste autentsust?
Küllalt tähenduslik on juba mõlema jutustuse algus. Gide alustab “kindlatest faktidest”: “Ma sündisin 22. novembril 1869.” Ta annab oma sünnikuupäeva ja isegi aadressi. Sartre aga alustab “1850. aasta paiku”, hoogsa ja vaimuka looga oma vanavanavanaisast, nii et kõige esmane tõe-illusioon (ma räägin ajast, mida ma mäletan) kaob.
Mõlemad jutustused järgivad lineaarset kronoloogiat. Gide küll väidab, et paneb oma mälestused kirja, nagu nad ta mälust üles kerkivad, püüdmata neis korda luua. Ent kui ta lisab mõnele seigale märkusi järgnenud sündmuste kohta, tähistab ta selle kõrvalekalde alati hoolikalt ära. Sartre aga tunnistab varmalt, et tegemist on narratiivi loogikaga. Enamgi veel, retrospektiivsuse illusioon valitseb lineaarsuse üle ka autobiograafias. “Selles ongi miraaĻ: tulevik on reaalsem kui olevik. Selles pole midagi üllatavat: lõpule jõudnud elus prevaleerib ots alguse üle. Kadunu jääb kuidagi poolele teele inimese ja hinnangu, sündinud fakti ja hiljem rekonstrueeritu vahel; tema elulugu omandab ringi kuju ja kulmineerub igas punktis.”
Jutustustes domineerivad perekondlikud ruum ja rütmid, rituaalid, mis korduvad päevade, nädalate ja aastate lõikes; tegelaste seas aga perekonnaliikmed: minu ema ja isa, minu vanaema ja vanaisa, aga ka pereringile lähedased õpetajad ja koolikaaslased (Gide’il hiljem ka sõbrad-kirjanikud). Ent kui Sartre piirdub kitsa pereringiga, siis Gide haarab kaasa terve suguvõsa. Lisaks on tema mäluruum tihedalt täis esemeid, kortereid ja maastikke, mis saavad detailideni kaardistatud ja kirjeldatud autori poolt, kes küsib endalt aeg-ajalt murelikult: “Mida öelda kroonlühtrite ja seinalampide kohta?” Helidele ja herbaariumitele, lemmiklindudele, linikutele ja lõhnadele, tolmule ja merisigadele antakse samavõrd ruumi kui inimestele, nii et nemad on mineviku tunnistajad ja minevikutõe märgid. Nende tõeväärtust ise-eneses ega ka nende tõepärase kirjeldamise, nagu ka kirjeldatud tajude ja tundmuste vahetust, ei seata kahtluse alla. Küll aga tuleb kujutiste tõepärasust võimalusel kontrollida. Hoolikas autor usub, et mälu võib olla puudulik, ning toob sellele toeks järelepärimised, dokumendid ja fotod (“isa nägu mäletan ma ainult ühe foto järgi”) ning lisab joonealusesse sugulaste täpsustusi ja parandusi.
Kui Gide paigutab oma aistingute ja tunnete arengu välisesse maailma, siis “Sõnades” astuvad viimase asemele raamatud, fiktsioon faktuaalsusele pretendeerivas fiktsioonis. “Raamatud on olnud mu linnud ja linnupesad, mu koduloomad.” Sartre, see väike platonist usub, et “väljas võib kohata vaid kahvatuid koopiaid, mis vähem või rohkem algkujutustele lähenesid, saavutamata nende täiuslikkust”.
Alguses loetud ning hiljem juba ise kirjutatud raamatutest ja kangelastest saavad nende mälestuste peategelased. Avastades oma vanaisa kabinetist need “pühad kivid”, õpib ta varakult lugema ning talle hakkab meeldima “see trikk, mis mind mu oma mina hoobilt unustama pani”. Siin on segi ülev klassika ja madal kirjandus – naistele ja lastele mõeldud odavad väljaanded, mida Sartre laua all “ekstaasist surres” loeb. Kui vanaisa, Victor Hugo ajastu inimene, annab talle kirjanduse mõistmiseks oma koodi – kunst kui inspiratsiooni mõjul sündinud ilu viib meid otse jumaliku juurde – siis on Jean-Paul leidnud oma usu ja oma templi. Enamgi veel, raamatud hakkavad elama ja kulunud köited sisenevad oma kehalisel kujul jutustusse. Surnud kirjanikud ei ole mitte päriselt surnud, “nad olid ümber kehastunud raamatuteks” ja “need inimpakud olid minu nukud”. Siin sünnivad Sartre’i lähedased suhted kuulsate kirjanikega: “ma olen neid oma käte vahel hoidnud”.
Stseenid ja jutustus
Nii on mõlema jutustuse ülesehitus tervikuna üpris erinev. Gide’i tekst koosneb hoolikalt väljaarendatud stseenidest, mida täiendavad dialoogid, detailsed portreed ja kirjeldused, tunded ja aistingud. Seda raamistab pimeduse ja valgusehetkede veiklemine, mis liigub ängistusest enesest teadlikuks saamise ning oma lapsepõlve ja kasvatuse ületamiseni.
Sartre nendib, et “lapsepõlv otsustab kõik”, ja sooritab selle vastu teistsuguse rünnaku. Loobudes püüdest lapsepõlve tõde üksikute stseenide kaupa rekonstrueerida, pakub ta kummatigi tervikliku jutustuse, mille eripäraks on erakordselt suur üldistusaste. Stseenid koosnevad siin mitte üksikutest stseenidest, vaid igale etapile tüüpiliseks kuulutatud situatsioonidest ja dialoogist. Nii oma mineviku mina kui ka teiste tegelaste tundeid ja arvamusi kirjeldab ta varjamatult oma keeles ja vaatenurgast – need ei ole lapse ega selle väikse perekonna liikmete kogemused, tundmused ja tähelepanekud. Selles enesekindlas mälestusteraamatus tegutseb sama kõhklematult ka väike peategelane, ta ei kahtle, vaid teab, tema tunded ja arvamused on kategoorilised.
Selle Perekondliku Komöödia kulg on juba ette määratud, oma rollidega esindavad tegelased oma ajastut, sotsiaalset klassi ja kultuuritausta. Sartre’i osaks on elada jäägitult sisse hea lapse rolli, sest nii kujutab ta endast “kultuurilist väärtust”. Ent kui ta järsku tabab, et on langenud repliigiandja rolli, ei suuda ta leida “iseenda olemasolu mõtet”. Et ühiskond endisele väiksele lõbusale siristajale rolli ei paku, siis võtab see “väljamõeldud laps” endale uue väljamõeldud rolli ning hakkab salaja läbi elama mõõga ja mantli romaanide ja kinokangelaste seiklusi, kus valitseb mitte ainult ettemääratus ja kord, vaid mille peategelased on “möödapääsmatult vajalikud kogu universumile”. Perekonna poolt uskuma pandud, et ta on jumaliku ettemääratuse and, ei lepi ta vähemaga. Ta siseneb jutustusse jutustuses ning jääb sinna elama, lükates oma apoteoosi igavesti edasi, kuni vanaisa paiskab ta “uude silmakirjalikkusse” ja temast saab kirjanik – igavesti tulevikus.
Mälu ja ajalugu
Mõlema mälestusteraamatu tulemuseks on hiilgav kadunud aja rekonstruktsioon. Kui aga Sartre on osavalt vabanenud kohustusest seda õigustada, siis Gide jääb pidevalt oma ülesande üle arutlema. Küll kinnitades, et “ma ei mõtle ülesehitusele; panen oma mälestused kirja, nagu nad mulle meenuvad”, pöördub ta kummatigi pidevalt kinnitustega lugeja poole, selgitamaks selle üles-ehitust ja kronoloogiat. Ent eraldades kommentaaride ja mälestuste tasandid, samastab ta ennast seeläbi paradoksaalsel moel veelgi enam ühe või teise mälestusega, kujutades ennast jutustuse käigus sinna sisenevat ja väljuvat. Nii kuulutab ta näiteks, et “veel kaks mälestust on seotud Tournoni tänava korteriga: pean nad kiiresti, enne kui me kolime, ära jutustama”.
Nii võib raamatute läbilugemise järel ennast kergesti leida küsimuse eest: kas üldse ja kust läheb ilukirjanduse ja mälestuste piir? Kas Gide’i perekonna suvemaja ümbruse kirjeldus on tõesem siinses mälestusteraamatus või tema romaanis “Immoralist”? Kui Sartre kinnitab, et “ma olin Roquentin”, siis kumb on rohkem Sartre – kas “Iivelduse” peategelane või “Sõnade” väike Jean-Paul?
Ajal, mil nn oral history vaimustus mälestustest kui ajalooallikatest on raugenud ning ka ajaloolased on üha enam ühel nõul selles, et nende distsipliini “tõe illusioon” seisneb suuresti institutsionaalses enesekehtestusvõimes, tasub ka mälestuste puhul üha uuesti küsida: kas kadunud aastad on peidus meie sees või mõtleme me need välja. Pelgalt Ļanrist lähtuvalt ei pruugi siin ükski tekst teist edestada. Küll aga peituvad mälestusteĻanris lõputud võimalused neile küsimustele vastust otsida.
Olgu selle illustratsiooniks ja lõpetuseks toodud veel üks kõnekas stseen Gide’ilt. Kaua aega uskunud väike André end mäletavat preislaste sissemarssi Roueni, kuid siis kuulnud ta emalt, et see mälestus võis sündida hoopis ühe tõrvikurongkäigu muljeist. “Kõik asetus oma kohale ja omandas õiged mõõtmed. Aga minul oli tunne, nagu oleks mult midagi röövitud; mulle näis, nagu oleksin ma ennist tõele lähemal seisnud, nagu pidanuks seik, millele mu vastselt tärganud meeled sellise tähtsuse omistasid, olema ajalooline suursündmus.”
