AFP

Läinud nädalal tabas pikselöök korraga nii näitleja Jim Caviezeli kui ka filmi abirežissööri Jan Michelinit võttepaigas, mis asub mõnetunnise sõidu kaugusel Roomast. Seejuures jäi Michelini taevase tule ette juba teist korda selle aja jooksul, mil ta on filmiga “Kristuse kannatus” (Passion of Christ) ametis olnud.

Ei Jeesust näitlev Caviezel ega Michelini saanud raskelt viga, teatas filmi produtsent Steve McEveety. Michelini oli varem saanud välgulöögi võtteplatsil Materas, samuti Itaalias, kui ta hakkas avama vihmavarju. Siis olid tagajärjeks kerged põletushaavad näppudel.

Teist piksega pihta saamist kirjeldades ütles McEveety ajakirjale Variety: “Olin umbes kolmkümmend meetrit neist eemal, kui äkki pilgu tõstsin ja nägin, kuidas Caviezeli kõrvadest suitsu tõusis.” Maarja Magdaleena osa etendav Monica Bellucci pääses kärsatamiseta.

Usklikud tõstavad kisa

Vanades aramea, ladina ja heebrea keeltes dialoogiga filmitava “Kristuse kannatuse” režissööriks ja kaasstsenaristiks on näitleja Mel Gibson. Film keskendub Jeesuse elu viimasele 12 tunnile. Kuigi see jõuab kinno alles järgmisel aastal, on linateos juba praegu furoori tekitanud. Eelkõige on pahameelekisa tõstnud juudid Ühendriikides, nimetades filmi ohtlikuks ja sobimatuks põhjusel, et juute kujutatakse selles halvas valguses.

Nii ongi kired filmi ümber ägedalt möllamas, nagu pealkirjale kohane – ingliskeelne “passion” tähendab ju ka kirge, ägedust ja suisa viha. Torm, seda küll peamiselt vaid juutide ja osa katoliiklaste seas, hakkas tõusma juba siis, kui käsikiri avalikkusele lekkis. Üsna tõenäoliselt tegid filmiloojad seda meelega ning vaevalt et Gibson oli üllatunud kriitikast.

Üheks ägedamaks kriitikuks on Ameerika Levilaimuvastane Liiga (Anti-Defamation League, ADL), mis eelkõige võitlebki antisemitismiga.

“Film näitab, et just juudi võimud ja juudi pööbel vastutavad Kristuse ristilöömise eest,” kurjustas ADL-i direktor Abraham Foxman. “Me oleme sügavalt mures, et see film, kui ta lastakse välja praegusel kujul, õhutab viha ja antisemitismi, mille vähendamise nimel on paljud vastutustundlikud kirikuringkonnad rasket tööd teinud.”

ADL ja Ameerika katoliku kirik panid kokku suisa õpetlaste komisjoni, kuhu kuulusid kolm juuti ja kuus katoliiklast, kes siis lugesid läbi käsikirja, vaatasid hiljem ka Gibsoni ja tema filmikompanii esitatud reklaamlinti ning jõudsid järeldusele, et oht on olemas. “Kogu aeg kujutati juute verejanulistena,” oli näiteks ühe osalise, New Yorgi teoloogiaseminari professori Mary Boysi hinnang. “Me oleme tõsiselt mures, et see film võib kristlaste ja juutide suhetes tuua kaasa tõsise kriisi.”

Isa ekstreemsed vaated

Gibson on öelnud, et tema enda usulised vaated tuginevad “traditsioonilisele katoliku kirikule”, mis täpsemini tähendab seda, et ta on vastu Vatikani otsusele puhastada juudid vastutusest Jeesuse surma eest. Kuna selline 1965. aasta kirikukogu otsus oli mõeldud juutide-katoliiklaste suhete parandamiseks, võib järeldada, et ehk on Gibson ka sellele vastu.

Mel Gibsoni jaoks teeb süüdistuste tõrjumise raskemaks ja süüdistajate jaoks omakorda kergemaks tema isa. Hutton Gibsoni üsnagi ekstreemsed vaated, mida Mel väidab end küll mitte jagavat, on laialt teada. Näiteks eitab Hutton holokausti toimumist. Et aga ajaga kaasas käia, on ta võtnud sõna ka 11. septembri terrorirünnakute osas – tema väitel ei olnud see mingi al-Qaida kätetöö. Vihjamisi on selge, et seda tegid juudid, saamaks Ameerika tuge oma riigi vaenlaste hävitamiseks.

Gibsoni filmi, millesse ta on pannud ka kuni 30 miljonit dollarit enda raha, on muidugi juba ette võrreldud Martin Scorsese kuulsa 1988. aasta linateosega “Kristuse viimane kiusatus” (The Last Temptation of Christ), mis samuti vallandas pahameeletormi ning mida kriitikud nimetasid vastuoluliseks.

Furoorist hoolimata ei olnud Scorsese film kuigivõrd edukas kommertslikus mõttes, teenides USA kinoturult vaid 8,4 miljonit dollarit.

Johannese evangeelium ehk selgelt juudivastane lugulaul

Mel Gibsonil – või kellel iganes, kes võtaks ette ja aluseks eelkõige Johannese evangeeliumi – oleks üsna raske tõestada, et juutidel polnud süüd Jeesuse surmas.

Kes tahab, võib alustada juba esimesest peatükist, täpsemini selle 19. salmist ehk kohast, kus “juudid läkitasid Jeruusalemmast preestreid ja leviite”. Edasi kasutatakse väljendit “juudid” mituküm-mend korda ning alati negatiivses tähenduses. Täiendusi ja täpsustusi leiab muidugi ka teistest evangeeliumidest, nagu Markuse, Matteuse ja Luuka lugudest.

Kes aga ei viitsi ise Uut Testamenti lugeda, neile lühijutustus ja umbkaudu sellises vormis, nagu see peaks ka Gibsoni filmi stoorina välja tulema.

“Juudid” ei tunnista Jeesust messiasena. Nad viskavad tema jüngrid sünagoogidest välja. Nad otsivad allikaid, kes annaksid teada imetegudest, mida Jeesus sabati ajal tegevat.

Jeesus aga räägib oma surmast, nii et tänapäevaselt võiks talle diagnoosiks panna raskepärase märtrikompleksi. Aeg-ajalt tekib tunne, et ta manab ja manab oma surma “juutidele” ette just selleks, et nood talle tõesti otsa peale teeksid.

Aga kiiremini lõpu poole ehk dramaatilise konfrontatsioonini Jeesuse, “juutide” ja Pilaatuse, Rooma riigi asevalitseja vahel. Kehtinud seaduste ehk siis võimujaotuse järgi ei jäänud “juutidel” muud üle, kui Jeesus Pilaatuse ette viia nõudmisega, et ta hukataks pühaduseteotuse ja õõnestustegevuse eest. Pilaatus lubab, et nad võiksid ju meest ise karistada, aga “juutidel” ei olnud luba hukata, mida nad ka selgelt tunnistavad.

Pilaatus kohtub messiasega ja kuulutab seejärel, et ta ei leia tollel mingit süüd olevat. Selle peale käivad “juudid” välja oma trumpkaardi – nad räägivad Pilaatusele, et see mees väidab end olevat Kuninga ning truualamlike Rooma keisririigi kodanikena peavad nad vajalikuks asevalitsejale meenutada, et neil ei ole teist kuningat peale selle, kes seal Roomas istub.

Pilaatus püüab end osavalt heidetud konksu otsast lahti siputada. Ta pakub, et riigivõimu hea tahte märgina tuleb paasapühade puhul vabastada üks vang ning käib välja, et see vabastatu võiks olla Jeesus. Selle peale nõuavad “juudid”: “Mitte see mees, vaid Barabas tuleb vabastada!” Barabas oli vangis istuv röövel ja mõrtsukas või siis, sõltuvalt vaatenurgast, populaarne revolutsionäär.

Pilaatus püüab teha kõik preestrite ja variseride vaigistamiseks. Ta püüab Jeesust hirmutada. Ta laseb pilgata ja suisa mõnitab Jeesust. Ta ka piinab teda veidi – laseb tõmmata ümber noormehe pea okkalised kibuvitsaoksad. Aga ei miskit. Nii et mis tal lõpuks jääbki muud üle, kui anda see mees “juutidele” risti löömiseks.