Jumalalavastaja Jaan Tooming ajab sellegi lavastusega oma rida. Pilab kolmes vaatuses, kui tühine on inimputukate maine elu, et siis finaalis kuulutada: pääsmine on jumalariigis. Pärast aplausi, kui rahvas saalist juba lahkub, keerab Tooming peale “Hulkuri valsi”. Nagu viimase lajatuse kuklasse: ega te nagunii õppust ei võta, kerige aga oma tühisebimise juurde tagasi!

Igaühel oma. Ka Toomingal oma ilmavaadet uskuda ja teistele jagada.

Müsteerium-komöödia täiesti vanas ning naiivses laadis, satiir armastuse, rikkuse ja sõja pihta, määratleb kavaleht. Näidendi kolm vaatust naeruvääristavad putukate kaudu kolme inimsebimise põhivedru.

Esimene, liblikate vaatus pilab paarisuhteid, mõnu ja nautlemist, ka kunstitegemist – ühesõnaga hedonismi. Armastus taandatakse paaritsemiseks või siis lihtsalt eneseimetlemise vormiks. Teine, sitikate ja ritsikate vaatus võtab kokku kogumiskihu: olgu otsese mammona (k)orjamise, perele pesapunumise või järeltulijate nuumamise vormis.

Kolmas sipelgate vaatus tõi lavale sõjardliku riigikorra. Paraku puiselt ja punaselt. Selline sõja ja tehnitsismi/tehnika ohu robotlik kujutamine tammus pigem näidendi kirjutamise aega (1922). Või pole noor Eesti Vabariik selleks veel küps, oleme alles armatsemise ja pesapunumise vabaduse vaimustuses?

Naerda saab küll

Kollaseid sipelgaid ründavate valgete sipelgate allegooria jäi üsna lihtlabaseks. Võib-olla pidanuks rohkem välja mängima just selle poole, et tänase publiku jaoks on Iraagi pommitamine üks kirevatest arvutimängudest.

Aga muljet kokku võttes – päris tore oli. Eriti sai naerda teises vaatuses ja ega ka esimesel viga polnud. On vaimukaid ja värskeid näitlejatöid. Näiteks Helle Kuningas ja Feliks Kark matsaka sitasitikate paarina oma kodumasinatest kokku veeretatud “mammonakuulikese” ümber vurisemas. Või siis Laine Mägi ja Raido Keskküla pesa punuva Ritsikate paarina, kelle ajutegevus mahub unistusse uuest kardinast.

Katrin Valkna ja Meelis Sarv iluliblikatena, põhimõttel: ega kõik pea viljapuud olema, mõni peab ilupuu olema. Vaimukaid puänte oli Ago Andersoni kahes rollis. Avavaatuses naerutas ta publikut pontsaka macholiblikana, kel tiivad üldises üksteise tagaajamises kord jalgu jäid, kord maha ununesid. Teises vaatuses Parasiidi rollis ronis ta sõna otseses mõttes teistele selga ja sülle.

Lihtsus päästis pateetikast

Vaatuseid raamiv tegelane on Tõnno Linnase Hulkur. Roll pole kerge: vaadelda ja siis otsesõnu publikut moraliseerida. Pole kahtlust, et see hulkur on Toominga lavastuses loo lunastaja Inimesepoeg. Tõnno Linnase siiras heasüdamlikus kehastuses mõjub ta pigem kui kolmas vend mõnest muinasjutust. Või siis tõesti kui protestiv lillelaps hipiajastust. Päris lõpus, kui ta laulab, pääseb Linnase lihtsus mõjule enamgi kui mõni suur kõmistaja.

Olgu siis pealegi, et enne seda laulu laseb Tooming lastel eeslavale kuhjata sõjardsipelgate relvad ja arvutikola. Siis astub lavale tegelasgrupp kihnu seelikus naise, vammuses mehe ja imikuga, kes kõik annavad hääle jumala poolt. Kui müsteerium, siis müsteerium.

Kui kolmas vaatus välja arvata, on see Toominga lavastus päris kergetooniline. Ei olegi nii väga tige. Tõeline koguperetükk –, kuulsin vaheajal häält publiku hulgast.

Võrreldes Vanalinnastuudios tehtud “Victoriga” tundub Toominga Pärnu-lavastus siledam ja ehk ka hambutum. Nii mõnegi Endla näitleja puhul võib öelda, et Tooming on tulnud ja nad uutmoodi käima saanud.

Tartu prohvetlavastaja on liikvele läinud. Egas muud kui igale Eesti teatrile oma Toominga-lavastus!