Tähelepanek: hääled tahavad kurja

Marjane Satrapi värskeim film, õuduskomöödia või koomiline triller „Hääled” on sedasorti, et sünopsis ja treiler on kõvasti lahedamad kui film ise.

Ei saa ka öelda, et reklaamis publikule puru silma aetaks: see on tõesti „Persepolise” autori uus mängufilm ja Ryan Reynolds teeb skisofreenilise psühhopaadi Jerryna korraliku rolli.

Pealegi on peategelasel kaks rääkivat kodulooma (nii õela kassi kui ka ustava koera teksti loeb Reynolds ise) ja kõrvalosades on igati sümpaatsed Gemma Arterton ja Anna Kendrick. Esmapilgul tundub, nagu paremaks minna ei saakski.

Nii et „Hääled” on huvitav näide, kuidas liiga suureks aetud ootused võivad teosele kahjuks tulla. See, et treiler jätab mulje palju hoogsamast ja vaimukamast filmist, ei tähenda tegelikult, et „Häälte” äravaatamine oleks ajaraisk.

Filmi peamine häda on, et ta võiks olla kolmandiku jagu lühem, eriti finaaliosa. Muidu on ju põnevust ja kvaliteetset süsimusta tooni huumorit küll. Teose juures võlub sissevaade maniaki maailma, mis on tavapärasest kujutamisviisist oluliselt helgem ja roosilisem. Jerry ei ole halb inimene, halvad asjad juhtuvad tema elus kuidagi omasoodu.

Eesti kommertskinod on tublid, et julgesid PÖFF-i ööfilmi tüüpi linateose oma kavva võtta.