Tähelepanek: Veneetsia paviljonmošee

Paistab, et tänavuse Veneetsia biennaali kõige provokatiivsem töö on selgunud. Veneetsia on üks väheseid Euroopa suurlinnu, mille kesklinnas pole omaette mošeed, aga nüüd saab ta selle ajutise Islandi paviljoni kujul. Šveitsi juurtega kunstnik Christoph Büchel rajab enda mošee-installatsiooni mahajäetud katoliku kirikusse.

Selle eest, et mošees tõepoolest jumalateenistused toimuma hakkaksid, kannab hoolt kohalik muslimi kogukond. Veneetsia muslimid peavad algatust tõhusaks viisiks, kuidas oma marginaliseeritusele tähelepanu tõmmata.

Kui see on provokatsioon, pole see eriti õnnestunud. Mõni veneetslasest kriitik on öelnud, et tobe on nende linnale erilist muslimivaenulikkust ette heita, sest selle all kannatavat pigem teised Itaalia suurlinnad. Ja see ongi enam-vähem kõik. Nii et kui ülbeks minna, võiks Bücheli tööd ning selle kohalikku ja üleilmset retseptsiooni pidada mitte euroopaliku šovinismi kriitikaks, vaid hoopis lääne pluralistlike väärtuste triumfiks. Proovigem võrdluseks kujutleda näiteks Dubai biennaali, kus mahajäetud mošeest tehtaks naljaviluks kristlik kirik. Või kasvõi tagajärgi, mis kaasneksid samalaadse performance’iga Göteborgis või Kopenhaagenis. Seega tundub, et Bücheli teos ei nõudnudki kõige suuremat julgust.