Tähetriibuline kilp kaitseb maailma
„Kapten Ameerika” oleks arvatavasti teistsugune, kui Tarantino poleks teinud oma „Väärituid tõpraid”. Sealt on võetud snitti peamise kurikaela Schmidti kujutamiseks ja ka huumori tonaalsuseks.
Midagi ei ole teha, koomiksifilmide karakteritest on paeluvamad ja pakuvad näitlejatele põnevamaid võimalusi just kurikaelad. Hugo Weavingi mängitud natsijuht Johann Schmidt on filmi suurim õnnestumine. Johann Schmidt on paljuski ooberst Hans Landa moodi ja milleski lausa ühtib Christoph Walzi näitlejatöös tabatud rollijoonisega.
Johann Schmidt on intelligentne, sihikindel, paindlik – kurikaela ohtlikkus on tõsiseltvõetav. Ja Teise maailmasõja tulemust otsustava imerelva väljatöötamise süžee on samamoodi tõsiseltvõetav – kui fiktsioon muidugi.
Oht on tõesti suur. Liitlased võivad sõja kaotada ja maailma valitsema ähvardavad trügida Hitleristki hullemad maniakid, kui ei oleks Kapten Ameerikat, kes kerkib tavalise kleenukese Brooklini poisi Steve Rogersi kehast tänu teaduse võimsale lihasepumpamisele. Chris Evans mängib huvitavalt niru patriootilist noorukit, kelle naiivsus pöördub hiljem superkangelase positiivsuseks. Huvitavalt tehtud karakteripööre, mis moodustab selle koomiksifilmi sisulise arengu.
Superkangelase arm
Loomulikult on koomiksikangelasel armastus. Hayley Atwelli mängitud Kapten Ameerika kolleeg agent Peggy Carter on just selline koomiksifilmi võluv diiva, kellele superkangelane suunab kogu oma armuväe. Seksuaalsus puudub selles täiesti, sest koomiksikangelaste arm on puhas sellisest asjast, nagu abielueelne seks. Uskliku Ameerika värk.
Mingis mõttes on „Kapten Ameerika” ka vanamoodne. Tommy Lee Jones mängib kolonel Chester Phillipsit traditsioonilisel moel, nii et sobib samasse ritta, kus on klassikalise „Räpase tosina” Lee Marvini mängitud major Reisman. See ei tähenda sugugi, et harjumuspärases võtmes mängitud roll Jonesil halvasti välja kukuks. Siin saab nalja ja on ka sõjaväelist karmust, mis peab seda sorti rolle põnevaks värvima.
Koomiksikultuur võib olla mõnusalt koomiline ja „Kapten Ameerika” pole selles mõttes kõige halvem näide. Teraseid nalju on rohkesti. Mõnus on see, kuidas kurjad natsid üksteist tervitavad. Tore on, kuidas Kapten Ameerika teenib oma kodumaad meelelahutusrindel. Vaimukusi jätkub.
Kui tootmiskultuur on käpas, kukub film välja niimoodi, et on meelelahutust otsast otsani täis. Et see on õnnestunud, ei tähenda mitte midagi erilist, vaid on pigem ootuspärane. Huvitav ja üllatav on filmi pisike poliitiline raskuspunkt, mis avaneb väikeste märkide kaudu, aga siiski järjekindlalt. „Kapten Ameerika” iroonilises koes peitub distants, kust vaadatakse ameeriklaste patriotismi, mis sai alguse pärast Pearl Harborit. Filmis on tunda elujaatavat iroonilist muiet, mis pakub naudingut mitte ainult lastele ja ameeriklastele, vaid ka laiemale vaatajaskonnale.
„Kapten Ameerika:
Esimene tasuja”
Režissöör : Joe Johnston
Osades: Tommy Lee Jones, Chris Evans, Hayley Atwell, Hugo Weaving
Linastub Kosmoses ja Coca-Cola Plazas
Kestus 124 min
