See on niisiis üleminekunäitus, mis veab kaasas igasuviste retrospektiivide traditsiooni, kuid on kujunenud üksiti järjekordseks suuremaks käeharjutuseks uue maja püsiekspositsiooni koostamisel. Vanad ja vanakesed on kappidest välja veetud, tolmust puhtaks klopitud, laotatud seintele ja parkettidele eestlase mälu värskendama.

Näituse temaatiliseks teljeks on kohatunne, “positiivne enesekesksus, tähelepaneliku pilguga enda ümber vaatamine ja ühise elamisruumi jagamisest tingitud kogemus”, nagu teavitab pressitekst. Eesti kunstiajaloos on see tähendanud peamiselt Euroopas sündinud ideede sulandamist kohalikku vaguramasse koloriiti, tasasemasse meelsusse ja isegi klimaatilisse jäisusse.

Laikmaa, Raud ja Mäe

Kõnealuse ülevaate vanimad teosed pärinevad 18. sajandi teisest poolest, mil Eestist põikasid läbi mõned seni tuvastamata Euroopa portreemaalijad ja jätsid endast maha paar haltuurakorras visatud portreed siinsest koorekihist. Nende kõrval paistavad vähe kobedamana Põltsamaa lossi õuemaalija Christian Gottlieb Welte maalid tollasest elust endast ümber nimetatud lossi.

Eestlaste jaoks läheb asi isiklikumaks muidugi alles sajand hiljem, Johann Köleri, August Weizenbergi ja Amandus Adamsoni hittidega. Kui Köleri “Truu valvur” on igal aastal ekspositsioonis koha leidnud, siis mainitud kujurite looming on sedapuhku esmakordselt nii arvukalt vaataja ette toodud. Adamsoni pirnipuunikerdused, mille rohkem kui saja-aastane eluiga annab endast juba märku figuuride lõhkikuivamises muuseumi ebarahuldavates säilitustingimuses, on eriti olulised ära näha. Kes teab kauaks neid veel.

Pärast hulka nunnusid baltisaksa realiste läheb näitus edasi Ants Laikmaa maalilise realismi, Kristjan Raua rahvusromantismi ja Konrad Mäe impressionismiga. Kampa on muidugi võetud ka koloriidivõlur Nikolai Triik. Viiralti jaoks pole kahju olnud eraldi toast. Siit leiame tema sürreaalse joonistusteseeria grotesksetest peadest, mis hiljem leidsid koha tema suurteoses “Põrgu”.

Koort ja Starkopf

Eraldi pidepunkti moodustab näitusel kahekümnendate aastate moodne konstruktivistlik suundumus Henrik Olvi maalide ja skulptuuridega. Näituse lõpupoole täidab eesti kunsti suubumine rahulikumasse salonglikku realismi kolmekümnendatel. Selle perioodi meistritest on parimatena tuppa toodud Aleksander Vardi ja Adamson-Ericu järelimpressionistlikud šedöövrid.

Kogu ekspositsioon on aga täis pikitud skulptuure 20. sajandi esimesest poolest. Jaan Koorti, Anton Starkopfi ja Voldemar Melliku kõrval saab näha ka Martin Saksa, Ernst Jõesaare ja Herman Halliste loomingut, mis on pahatihti jäänud teenimatult eelnimetatud “esimese ešeloni” kuulsuse varju. Nüüd näeme, et eesti skulptuur ei koosne ainult käputäiest tippnimedest. Väljapaneku uks lüüakse kinni aastal 1940, kuna siis tungisid Eestisse väevõimuga uued teemad, mis vajavad eraldi käsitlemist.