Martin Plaser Foto: Rauno Volmar, Eesti Päevaleht

„Minu teine miljon” on adrenaliinine paugutamispõnevik, mille puhul tekitab enim küsimusi autori elulooline taust – missioonisõdur, piraadikütt, nüüd turvafirma omanik. Kui suurel määral on tegu ilukirjandusega?

Kogu fantaasia on palistatud reaalselt kogetu ja õpituga. Lahingustseenide puhul ma ilmselgelt ei saa rääkida ühestki reaalsest operatsioonist. Kui ma ütleks, et ma saatsin kirjastusse riigisaladust, siis kahe nädala pärast istuksin koos Põdra ja Simmiga. Sellest tulenevalt on tekstis need mustad tsensuurikastid. Kui 75 aastat neist sündmustest täis saab, võtan kastid ära. Mis puudutab seda osa, kus läheb räigeks rahahimuks ja kontrollimatuks tapmiseks, see on natuke action-filmilik.

Aga tulevahetused on realistlikud?

Jah, ma olen neid leegitsevaid plahvatusi sinna võimalikult vähe jätnud. Kui plahvatus käib, siis ei ole suurt tuleleeki, on ainult natuke tolmu, võnge õhus. Loomulikult ei tasu inimestele, kes ei ole millegi sellisega kokku puutunud, teha ka ainult rafineeritud olukirjeldust, see ei jõua väga kaugele juba sellepärast, et inimesed on Hollywoodiga nii harjunud. Kui reaalset kaklust filmida, siis seal ei kosta, nagu oleks kõrvitsat patsutatud, seal kõlab lihtsalt üks tume mats vastu lõugu ja ongi kõik, aga heliefektina filmis seda kasutada ei saa. Seepärast on osa asju raamatus ka natuke liialdatud.

Kuidas on raamatuga seotud Kaur Kender?

Saime kunagi tuttavaks, vestlesime omavahel ja läksime lahku. Aga ma olin vist talle väikese huvisärtsu andnud, sest mõni kuu hiljem ta tuli ja pistis mulle kavala näoga oma raamatu „Come Back” pihku. Süžee tundus alguses mittemidagiütlev – mingi pano kuskil hotelliruumis, kokaiin, šampus, litsid, igaüks saab seda teha, kellel raha on või isegi siis kui ei ole, lihtsalt peab tuju olema, nagu öeldakse. Aga mingil hetkel hakkas midagi tuttavlikku läbi tulema. Tegelasel Karl Pajupuul oli kokkupuude Rainiga, endise sõjaväeluurajaga, kes lõpuks läheb piraate püüdma.

Enda raamatust olin selleks ajaks poole kirjutanud, aga see oli hoopis teine raamat – resigneerunud veterani heietus. Kui ma Kauri raamatu olin läbi lugenud, kustutasin sellest 90% ära ja ütlesin, et vaat nüüd mina teen oma raamatu Rainist ja kirjutan sinna sisse ka Karl Pajupuud.

Mis teid kirjutama pani?

Kõige isetum eesmärk sellel raamatul oli väljendada ideed, et sõdur kui tööriist võiks õppida, mõelda ja öelda. Tahaksin kummutada sõdurite kui põmmpeade imagot. On öeldud et ma olen tapamasin, palgasõdur. Jah, neid asju tuleb ette, aga see ei ole selles ametis peamine, peamine on raha teenida ja ellu jääda. Ja kui rääkida eraturvafirmast, mille ma nüüd olen loonud, siis seal ei ole sellist asja, et ma nüüd lähen kedagi tapma. Kui räägime piraatlusevastasest võitlusest, siis eesmärk on ikkagi kliendile teenust pakkuda, laevu kaitsta. Sa ei saa endale lubada, et valimatult keegi tulistab. Rahumägi eputas siin oma videoga, et oh, tal mehed olid kontaktis. See on jabur, esiteks juba sellepärast, et lahingutegevust filmis laeva meeskond, kes oleks pidanud samal ajal turvaliselt kaitstud olema.

Üks eesmärk oli ka näidata sõdurite peredele, et ei ole nii, et missioonil käiakse pool aastat puhkamas. Surmad on seal täiesti… Sõdur, kui ta läheb teenistusse, peab mõtlema, et ta ei pruugigi Afganistani jõuda, vaid saab enne surma. Ta võib õppustel ka surma saada. Aga samal ajal – kui sa oled andnud tagasi selle, mida riik on sulle õpetanud, siis teatud etapil oled sa eraturvaturul väga hinnatud.

Ja isekas eesmärk?

Ma olen oma professionaalses tegevuses esile kutsunud kolm-neli suuremat sündmust, mida kajastama võiks hakata mõne aasta pärast, mitte täna. Raamatuga tahtsin saavutada midagi kiirelt tuntavat ja tajutavat. Aga ma ei tahaks muutuda mingiks üleolevaks narriks, pigem ütlen, et see raamat muutis mind palju selgemaks ja alandlikumaks.

Kui rikkaks võib erafirmas relvakandmisega saada?

Oma tuttavate krooniaja viimase keskmise põhjal võin öelda, et kui võtta sa olid turvatöötaja Iraagis või Afganistanis, Aafrikas kullakaevanduste, rikkurite või naftaväljade kaitsja, mis iganes, siis keskmine palk oli kroonides julgelt 100 000 krooni. 6000–8000 eurot kuus. Euromiljonäriks päris ei saa, aga kroonimiljonäriks sai kahe aastaga – et sul on kõik laenud makstud, auto ostetud ja miljon krooni pangaarvel.

Mida missioonijärgne stress praktikas tähendab?

See on isikuti erinev. Ega ma alguses ei saanudki aru, et midagi muutus. Tulin siia, hakkasin oma asjadega tegelema, ühel hetkel äkki inimesed ütlesid, et kuule, sa reageerid mingitele asjadele täiesti teistmoodi. Ühes situatsioonis oled täiesti külm ja kalk, ilma igasuguse emotsioonita ja siis ühel hetkel keeb kõik niimoodi üle, et sa isegi ei suuda aru saada, miks see nii on. Küsitakse, et kas sa näed košmaare mingitest üleelamistest. Ei näe, kui sa aktsepteerid, et jah, need asjad olid, need kuulusidki selle elukutse hulka. Aga kui sa puutud kokku nii mitme surmaga nii lühikese aja jooksul, mis ei ole ühelegi normaalsele inimesele ette nähtud, siis muidugi see muudab inimest.

Mis tehnikaid saab sõjamees enda psüühika haldamiseks kasutada?

Ma arvan, et see raamat on üks osa sellest. Aga ma ütlen ausalt, iseennast ei näe ja kui lähedased sinu muutumisele tähelepanu juhivad, siis ei taha uskuda. Kui see tõdemus lõpuks tuleb, et jah, ma olen muutunud, siis see on kergendav. Ühel hommikul võid ärgata ja tunda, et kõik see painaja on läinud. Aga see ei käi selliselt, et ma käin iga päev terapeudi juures. Ma ei ole sihuke inimene, kes väga suudab oma tunnetest rääkida. See raamat aitas mõned sündmused kirja panna, mis varem või hiljem oleks tulnud kuskil läbi rääkida.

Praegu on teil oma firma Alphard Maritimes Security. Millega see tegeleb?

Selle firma võib tinglikult kaheks jaotada – esimene osa on turvategevus Eestis, teine maailmas. Tegevusalaks on kogu India ookeani bassein – kui hakata idast lääne poole tulema, siis Maldiivid, Sri Lanka, Omaan, Jeemen, Djibouti, Punasel merel tuleb võtta Sudaan, Saudi Araabia, Egiptus, Iisrael ja Jordaania. Osa sellest raamatust sai ka seal kirjutatud. Kui sa oled kaldast kahe nädala sõidu kaugusel, ükspuha mis suunas minna, siis see on ikka omaette tunne. Sa tead, et sa oledki tegelikult kosmoses, kui midagi juhtub, siis pole midagi teha.„Minu teine miljon”Martin Plaser
Eesti Keele Sihtasutus