.

Teadmine, et mustpead üldse Tallinnas tegutsevad, tuleb aga paljudele uudiseks. Tõsisemalt hakkas Hamburgis tegutsev organisatsioon Tallinnale uuesti pilke heitma 2004. aastal, kui siin peeti vennaskonna aastakoosolek. Seal võeti nõuks tegevust uuesti vanale territooriumile laiendada ja maarahva seast uusi liikmeid värvata. Kui vennaskonnal oli tookord vaid üks eestlasest liige, siis nüüd kuulub mustpeade 36 liikme sekka juba 12 eestlast.

„Loomulikult ta ei ole enam vallaliste saksa soost kaupmeeste ühendus nagu keskajal,” ütles vennaskonna liige Peeter Tulviste Eesti Päevalehele. „Teisisõnu, mina, kes ma olen abielus eestlane ja ametilt mitte kaupmees, vaid ajaloolane, võin liige olla küll.” Naisi, tõsi küll, mustpead ka praegu enda sekka ei võta. Ühenduse põhikirjas on vennaskonna eesmärkideks öeldud ausa kaupmeeskonna üldkasulike ja kultuuriliste püüete eest hoolitsemine ning hansatraditsiooni säilitamine.

Nende eesmärkide täitmisel on rõhk seltskondlikul tegevusel, aasta suursündmus on lihavõtete eel peetav aastakoosolek ja sellega kaasnev pidusöök. „Üliõpilasorganisatsioonide tegevus on suunatud isiksuse edenemisele ja arendamisele ja ma usun, et sedasama võib öelda ka mustpeade kohta,” kinnitas Tulviste. Samuti on mustpead tema sõnutsi kindlasti saksasõbralik organisatsioon. „Tänapäeva Euroopas, mis muutub kohutava kiirusega ühekeelseks, on sellised seltsid vajalikud.”

Kellele peaks praegu Tallinna filharmoonia halduses olev Mustpeade maja kuuluma? Kas hoone tuleks osaliselt tagastada õigusjärgsele omanikule ehk Mustpeade vennaskonnale või peaks jääma tervenisti Tallinna linnale? Viimastel aastatel on olnud hetki, mil vastus sellele küsimusele on paistnud olevat täiesti selge ja otsustatud. Ent kohe, kui ametlik masinavärk ühes või teises suunas liikuma hakkab, tekib viivitus ja protsess muudab suunda. Praegu paistab suund olevat osalise tagastamise poole, ent kindlaks võib asja pidada siis, kui valitsus vastava otsuse langetab ja vennaskond n-ö võtmed kätte saab. Ja ka siis jääb küsimus, kuidas maja edaspidi kasutama hakatakse.

Kindel on see, et 1399. aastal asutatud ja Eesti Vabariigi ajal seltsiühenduseks vormistatud Mustpeade vennaskond on omandireformi aluste seaduse mõttes hoone õigusjärgne omanik, sest oli maja omanik 1940. aastal toimunud konfiskeerimiseni. Tagastamine pole aga ainuke võimalus, avaliku huvi korral võib hoone õigusjärgselt omanikult ka ära võtta ja talle hüvitist maksta.

Veel 2007. aasta alguses võis ajalehest lugeda, et Mustpeade vennaskonna lootus oma kunagist maja tagasi saada kustub, ja rahvaliitlase Aivar Sõerdi juhitud rahandusministeerium valmistas ette eelnõu, mis realiseerinuks teise variandi. Selle plaani järgi oleks mustpeadele makstud praeguses rahas vaid 126 000 eurot, mis tähendas kinnisvaramulli tingimustes tõelist alapakkumist. Tänu keskerakondlasest haridusministri Mailis Repsi otsusele oli maja selleks hetkeks juba Tallinna linna valduses. Pärast 2007. aasta kevadet moodustatud valitsusest jäid aga Rahvaliit ja Keskerakond välja, uus valitsus muutis meelt ja lükkas tagasi linnavolikogu ettepaneku maja Tallinnale jätta.

Kui välja arvata, et linn kaebas valitsuse otsuse kohtusse, tundus tagastamine olevat enam-vähem kindel. Tõsi küll, jutt käib siiski vaid osalisest tagastamisest. Rahandusministeeriumi halduspoliitika asekantsleri ülesandeid täitev Agris Peedu selgitab, et seaduse kohaselt saaks maja tervikuna tagastada vaid siis, kui remondi tõttu lisandunud väärtus ei ületa veerandit hoone koguväärtusest. „Kui lisandunud väärtus ületab kolmveerandit ehitise koguväärtusest, ei saa seda üldse tagastada,” lisas Peedu. Et Tallinna linnavalitsuse tellitud säilivusekspertiisi järgi on hoone säilinud 46 protsendi ulatuses, saab seda tagastada vaid mõttelise osana. Nii läheks tagastamise korral mustpeadele alla poole majast ja 54 protsenti jääks Tallinnale.

Tõestamata eeldused

Eelmise aasta alguseks tundus aga kõigest hoolimata, et maja jääb siiski tervenisti linna omandiks. Ringkonnakohus ja seejärel riigikohus kinnitasid, et linna kaebus valitsuse otsuse peale on asjakohane, ja täitevvõimu korraldus, millega maja Tallinnale jätmise palve tagasi lükati, tunnistati tühiseks. Nüüdseks on juriidiline pallipõrgatamine jõudnud jälle faasi, kus Jürgen Ligi rahandusministeerium valmistab ette uut eelnõu maja osaliseks tagasiandmiseks.

Valitsuse korraldust tühistades märkis ringkonnakohus, et see tugines mittetäielikele andmetele. „Valitsus tugines asjaolule, et Mustpeade maja kuulub tagastamisele osaliselt, kuid ta ei ole seda asjaolu piisavalt kinnitanud vastavate tõenditega,” osutas kohus. Nimelt on Mustpeade vennaskond tellinud majale omapoolse ekspertiisi, läbiviijaks OÜ Ehitusekspert. Selle järgi ei moodusta remondi käigus tekkinud lisaväärtus maja väärtusest mitte üle poole (nagu ütleb ametlik, aktsiaseltsi Ristart koostatud hinnang), vaid 24 protsenti. Kui see on tõsi, tuleks mõttelise osa asemel anda tagasi kogu maja. Kohtuotsuses leiti, et mustpeade väiteid pole ümber lükatud, seetõttu lähtus valitsuse korraldus kinnitamata eeldustest.

Nüüd loodab rahandusministeerium asja lahendada teisiti, jättes säilivuse teema uuest eelnõust üldse välja. „Vara säilivusega seotud küsimused on Mustpeade maja edasist omandiõiguslikku staatust silmas pidades väga olulised, kuid Tallinna ringkonnakohtu otsust silmas pidades ei saa valitsus neid kaalutlusotsuse langetamisel arvestada,” kinnitas Peedu.

Linn jääb kindlaks oma seisukohale: kõige tähtsam on, et Mustpeade majas jätkuks kultuuritegevus, ja tagastamine võiks seda ohustada. „Kui eelnõu motivatsioon ja sisu ei muutu on enam kui tõenäoline, et linn selle taas vaidlustab,” ütleb abilinnapea Eha Võrk, kes nimetab eelnõu kallihinnalise kingituse tegemiseks vabaühendusele. Kui peaminister Ansip 2009. aastal tagastamisotsust parlamendi ees põhjendas, tunnistas ta, et valitsus ei saa tõepoolest maja kultuuriobjektina püsimist tagada. „Ta ei saa seda garanteerida ka hoone jätmisel linna omandisse. Sellise garantii võivad tsiviilühiskonnas anda üksnes omanikud ise.” Ühtlasi leidis valitsusjuht, et mustpeade senistes lubadustes kahtlemiseks puudub vähimgi alus.

Kartuste leevendamiseks pakuvad mustpead linnale omalt poolt lepingut, mille järgi tagataks majas kultuurisündmuste jätkumine. Dokumendis lubatakse, et kultuuritegevuste jätkumine tagatakse tähtajatult. Samas meenutab abilinnapea Võrk, et seadusest tulenevalt võib vennaskond sellise lepingu igal ajal üles öelda. Mustpeade teatel on nad selle teksti juba ka ühepoolselt allkirjastanud. „Kindlasti ei taha mustpead, et muusikud jääksid ilma esinemise ja proovide võimalustest, mis neil praegu olemas on,” ütles Tulviste. „Samamoodi olen veendunud, et muusikud omakorda ei taha, et mustpead jääksid ilma oma ajaloolisest hoonest.”

Muusikute soov näib siiski olevat teistsugune. Veebruari alguses avaldatud pöördumises leidis Eesti muusikanõukogu juhatus, et maja tagastamine ohustaks linlaste, turistide ja kultuuriringkondade juurdepääsu hoonele. Allakirjutanud juhtisid tähelepanu, et pärast seda, kui maja poole aasta eest Tallinna filharmoonia käsutusse anti, on kontserdielu majas tähelepanuväärselt elavnenud ja publikuarvud suurenenud. Solidaarsusest andis pöördumisele allkirja ka kunstnike liit.

Muusikud nurisevad

„Olen kultuuriasutusi juhtinud varsti 12 aastat ja võin kinnitada, et kui mingil majal on kaks peremeest, siis on see sama hea, kui neid peremehi ei ole,” ütles Tallinna filharmoonia direktor Marko Lõhmus. „Eriti veel arvestades, et antud juhul peaks ühist asja ajama hakkama organisatsioonid, kes on väga pikka aega istunud kohtutes teine teisel pool.” Lõhmuse sõnul on ainuüksi sügise jooksul võetud kasutusele seitse seni tühjalt seisnud ruumi. „Majas on tihedamatel kuudel toimunud kuni 27 kultuurisündmust ja -üritust,” loetleb Lõhmus töövõite. „Kontsertide ette oleme lisanud maja tutvustusringkäigud. Keldrisaalis tegi värskelt oma avaõhtu Raivo Tafenau Taff-Club ehk kunstilisel juhtimisel üle nädala kokku käiv džässiklubi koos kirjandusõhtutega. Oluline on ka see, et meie meeskond suudab lisaks ruumide rentimisele vajaduse korral pakkuda ka sündmuse ja maja imagoga kokku käivat programmi.”

Kunstiajaloolane ja linnapea nõunik Jüri Kuuskemaa pooldab enda sõnul küll Mustpeade vennaskonna tegutsemist Mustpeade majas, ent tingimusel, et maja omanikuks jääb Tallinna linn. „Me ei saa praegust Mustpeade vennaskonda võrrelda keskaegse ega sõjaeelse organisatsiooniga,” ütleb Kuuskemaa. „Saksamaal on järele jäänud ainult 24 venda, see on väljasurev ja hääbuv vanameeste seltskond. Hiljuti on Eestisse istutatud uus seeme, aga see on esialgu andnud väga tagasihoidlikke võrseid. Momendil kuulub Eestis Mustpeade vennaskonda 12 inimest ja nende tegevuse jaoks piisaks praegu täiesti, kui 87 ruumiga kompleksist eraldaks linn neile paar ruumi, milles nad saaks oma üritusi korraldada.”

Kuuskemaa arvates võiks linn seejärel oodata ja vaadata, kuidas mustpeade taaselustamine siin jalad alla saab. „Nad võiksid ennast tõestada ja vastavalt sellele, kui tublid nad on ja kui palju neist linnale kasu on, laiendaks linn lepingute uuendamise käigus nende õigusi,” arvab Kuuskemaa. Praegu tuleks tema sõnul mustpeade suhtes rakendada elutervet skepsist. „Nad võivad ju deklareerida, et muusika jääb ja kedagi välja ei aeta, aga elu võib neid sundida üüri tõstma. Kui filharmoonia oleks sunnitud sealt välja kolima, võivad asemele tulla kommertsiaalsed organisatsioonid – hotell, kasiino, poed või midagi sarnast.”



MAJA AJALUGU

Keskajast filharmooniani
1399: asutatakse Mustpeade vennaskond
1406: vennaskond hakkab rentima 14. sajandil valminud maja Pikal tänaval
1531: mustpead ostavad maja ära
1531–1597: maja ehitatakse moodsas renessanss-stiilis ümber
1806, 1919: mustpead ostavad ära ja ehitavad ümber naabruses asuvad Olavi gildi hooned
1940: maja natsionaliseeritakse, mustpead lahkuvad Saksamaale
1961: Hamburgis taastatakse Mustpeade klubi
1987–1990: toimub maja põhjalik restaureerimine
2004: mustpead alustavad Eestis uute liikmete värbamist
2011: maja haldajaks saab Tallinna filharmoonia

TAGASTAMISTRALL

Mai 1999: linnakohus tunnistab vennaskonna maja õigustatud subjektiks
Mai 2001: sama kinnitab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiskomisjon
Mai 2006: haridusminister Mailis Reps annab maja tasuta võõrandamise lepinguga üle Tallinna linnale
Oktoober 2006: linnavolikogu teeb valitsusele ettepaneku jätta maja tagastamata
Juuli 2008: valitsuse korraldusega jäetakse ettepanek rahuldamata, linn vaidlustab korralduse kohtus
Jaanuar 2009: halduskohus jätab õiguse riigile
Mai 2010: ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja valitsuse korralduse
Jaanuar 2011: riigikohus nõustub ringkonnakohtuga
2012: rahandusministeerium valmistab valitsusele ette uut ja parandatud eelnõu maja tagastamiseks



Reisikirjast

Peeter Suur andis 30 tukatit

„Läksin kõigepealt Mustpeade (Schwarzenhäupter) klubisse. Sissekäigu kohal ripub seltsi vapp – mauri pea, külgedel kaks relvastatud ratsaniku skulptuuri, mälestus tollest kuulsast turniirist, mille ordumeister Hermann von Brüggeney korraldas Suurel turul (Raekoja platsil), kus keegi noor kaupmees, Mustpeade vennaskonna liige, ühe rüütli sadulast maha paiskas. Eeskojas ripub Hansa laevade mudeleid.

Alumist saali kasutatakse mängu- ja tantsuruumina; selle süngete võlvide all on kümned sugupõlved kõikvõimalikke tantse tantsinud ja kõik mängud, alates täringuist ja lõpetades vist preferansiga, ära mängitud. Tehke oma jalad tolmust puhtaks, kui sisse astute sellesse päratusse ruumi, mis nelja sajandi jooksul kõikide Euroopa rahvaste tubakasuitsust läbi immutatud.

Ülemises saalis hoitakse seltsi aardeid: Gustav Vasa, Ivan Groznõi ja Kaarel XII näopildid, Püha Brigitta altarikuju, mille mustpead päästsid kloostri rüüstamisel, padatrumm, mis võeti tatarlastelt võitluses nende vastu, lipp, mis kandis deviisi: aut vicendum, aut moriendum (s.o võita või surra), keisrite poolt mitmesugustel aegadel kingitud pokaalid, kuulus kitsejalakarikas ja lõpuks Mustpeade vennaskonna raamat: das Schwarzenhäupter Brüder Buch. Lehitsen seda suurepärast käsikirja, millesse mõned keisrid, literaadid ja artistid oma nime on kirjutanud. Esimesel leheküljel loete kalleid ridu: Pjotr, Revelis, 26. detsembril 1711, andis Mustpeade vennaskonnale 30 tukatit.

Mustpeade sõjaline ja kaubanduslik ühing, mille saksa, hollandi ja rootsi kaupmehed asutasid 15. sajandi keskel, sai nime sellest, et ta oli valinud oma patrooniks Püha Mauritiuse, kes oli sünnilt neeger. Ta oli asutatud Saksamaa samasuguste koondiste eeskujul, et kaitsta linna välisvaenlase ja parunite surve eest, ning osutas omal ajal Revelile suuri teeneid. Iga kord, kui linna ähvardas hädaoht, seisid Püha Mauritiuse ühingu liikmed selle kaitsjate ridades. Ordu statuudi järgi valiti vennasteks-ratsanikeks noormehi kaupmeeste ja kaupmehesellide hulgast, kes pidid tingimata vallalised olema. Räägitakse, viimane tingimus tehti selleks, et mustpead ei tohtinud hallide juusteni elada, kuid näib, et see pole õige, sest ma nägin nende hulgas rohkesti valgejuukselisi.”

Aleksandr Miljukov, „Reis Revelisse ja Helsingforssi aastal 1849”