Kati tunnistab, et Risti koolis talle meeldib, õpetajad on toredad ja maakoolis, kus klassid on väikesemad, saab õpilastega luua isiklikuma suhte. “Minu klassis on kümme last. Vahva on see, et jõuad igaüheni,” lisas ta.

Lisaks ahvatleb teda kaunis loodus. Koolimaja ümbritsevad lillepeenrad, seal on palju avarust ja rohelust ning ümberringi männimets.

Tahtis lapsena õpetajaks

Valiku maakooli kasuks tegi Kati tegelikult juba kolme aasta eest, kui tal oli valida, kas minna pedagoogi ametit õppima Haapsallu või jääda Tallinna. “Otsustasin Haapsalu kasuks, sest suurlinna kära oli mind väsitanud,” räägib ta.

Kati teadis juba lapsena, et temast saab õpetaja. Seda ametit on pidanud tema vanemad, vanavanemad ja lähisugulased. Neiu jagab oma isa mõtet, et pole suuremat ja tähtsamat asja, kui näha laste silmis rõõmu.

Kolmandal kursusel noppis tudengi ära Risti põhikool, kus oli hädasti tarvis inglise keele õpetajat. Ülikooli kõrvalt sai pool aastat antud tunde.

Kati meenutab, et kooli lõpetamine läks tööl käimise kõrvalt natuke pingeliseks, aga lõputöö “Loodusõpetuse integratsioon lastekirjandusega” eest sai ta viie. “Lapsed nägid, kuidas ma kogu aeg õppisin, ja elasid minu lõpetamisele kaasa.”

Kati teatab, et nende kursusel oli mitmeid tulihingelisi õpetajaameti austajaid, kes läksid pärast lõpetamist ka kooli tööle. “Oli neidki, kes tahtsid oma kõrghariduspaberi kätte saada. Kõige suurem takistus õpetajana tööle asumisel on palk,” selgitab ta.