Tallinna, Tartu ja Riia kunstnikud tõmbavad aastale joone alla

Lätlaste esinduskunstnikud on aasta tippnäituselt eemale tõrjutud Elu suurim esinemisvõimalus on antud provintsides, alevites, metsades resideeruvatele isepäistele tegijatele

Riias ollakse tõsiselt tüdinud nn tüüpilisest Läti kunstist. Terve põlvkond staare, kes sisenesid kunsti 1960-ndate lõpul, on kuni viimase ajani valitsenud sealseid aruandenäitusi ning seda seisu pole suutnud kõigutada ka 1990. aastate Sorose näituste traditsioon ega Läti samaaegne avanemine rahvusvahelistele biennaalidele ja triennaalidele.

Läti rahvusromantiline ja lüüriline maalikoolkond, mille hoovused toovad sagedasti silme ette Peeter Mudisti pildiloomingu, on aastaid püsinud sealse näitustepoliitika keskmes nagu aamen kirikus. Koos sellega ka nn tüüpiline läti skulptuur – maalähedastest materjalidest (põllukivid, roikad, puu ja metall) kokku sobitatud rustikaalsed vabaõhumonumendid, mille robustsusele Eesti urbanistlikud esteedid on alati ülevalt alla vaadanud.

Võimalus teistele

Näituse kuraator Ieva Kalnina kirjutas “väsinud professionaalidest” vabanemiseks kokku kontseptsiooni, mis andis eelise neile, kes erinevatel põhjustel seni rambivalgusest välja jäänud. Esmalt muidugi kunstnikud, kes elavad väljaspool Riia linna.

Peaaegu sajandi kestel on nimelt Lätit esindanud maailmas valdavalt kunstnikud, kes elutsevad Daugava suudmealadele kerkinud “räimelinnas”. Nüüd anti ka teistele võimalus, diskrimineerides vilunud biennaali- ja galeriikunstnikke ning muidugi professionaalset kommertsialismi, mille harrastamiseks on Riias niigi piisavalt võimalusi.

Tulemuseks oli etnograafiline matk Läti ääre-aladele, kui nii võib nimetada pealinnast viis-kümmend kilti eemal asuvaid aleveid ja provintsikeskusi, mis ei osale Riia kunstielus valdavalt logistilistel põhjustel. Ventspils, Jelgava, Tilsi, Bauska, Rundale, mis iganes. Korraga olid need nimed pealinna kunstnike huulil ja seda mitte ainult sellepärast, et nende endi pildid näituselt välja jäid, vaid rohkem ikka üllatusest, et aastakümneid on Läti maakonnalinnades, metsades ja külades sündinud kunsti, mis ei pääse publiku ette ainuüksi oma “õnnetu” sünnikoha tõttu.

Sotsiaalpoliitika

Näituse Ļürii, kuhu siinkirjutajal oli põnev kohustus kuuluda, ei võtnud enda ülesandeks otsustada selle üle, kas kogu leitud kupatus kõlbab kvaliteedilt üldse avalikkuse ette tuua. See töö jäi vaatajale. Küll aga tahtsime maha saada sotsiaalpoliitilise aktiga – laiendada Läti kunsti geograafiat, territooriumi ja kandepinda. Hõlmata marginaaliat ja tõrjutut, teha regionaalpoliitikat toetades mõnda kunstiinimest vaid sellepärast, et ta elab jumalast maha jäetud kolkas.

Avamisel nägi Arsenali saalides muidugi hulka pealinna snoobe nina kirtsutamas, kuid mul isiklikult neist kahju polnud. Nende ahtake empaatiavõime oligi just see, millest tuli lahti saada. Sõelale jäänud 250 osalejat said sellega edukalt hakkama. Snoobid pagesid tuli takus oma hubastesse ateljeedesse ja üri-tasid karmi mängu juures head nägu teha. Eks said ka elus esi-mest korda maitsta marginaali kibedat leiba.