Suur turismisurve võib tuua kaasa olukorra, kus kohalike vajadused jäävad rahuldamata. Foto: Priit Simson

Mai alguses toimus Tallinnas ja Lahemaal rahvusvahelise muinsuskaitse eksperdiorganisatsiooni ICOMOS eestvedamisel seminar „Pärand ja kogukonna õigused”, kus keskenduti pärandi kaitsele inimõiguste kaudu. Ürituse üks eestvedajaid oli Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna dotsent ja ICOMOS-e Eesti komitee esinaine Riin Alatalu, kes avab seal kõne all olnud teemasid.

Inimõiguste kasutamine ajaloolise pärandi kaitsmiseks kõlab küllaltki ootamatuna. Milles see seisneb?

Paljudele seostuvad inimõigused piinamise, nälja, sõjakuritegude ja muu hirmsaga, kuid õiguste põhimõtteid saab kasutada ka pärandi kaitseks. Inimõiguste teema toomise pärandi kaitsesse algatasid norralased kümmekond aastat tagasi. Pärandi kaitsmine inimõigustele toetudes ei anna alati lahendust, aga see sunnib eri osalisi otsima ja arutelu tekitama.

Eesti puhul on näha, et meie ühiskonnas ülevalt alla kaitsmine alati ei toimi. Pole saladus, et meil on mälestiste omanikega palju konfrontatsiooni. Sellest üle saamiseks võiks kasutada inimõiguste vaatenurka: igaüks, kellel on mingisugune õigus, tuleb ära kuulata ja selleks, et jõuda ühistele ja üksmeelsetele otsustele, tuleb inimeste vahele tekitada dialoog.

Avalehele
0 Kommentaari