On tähelepanuväärne, et kõigi nelja kunstiteenete tutvustamisel korduvad sõnad nagu haprus, looduslähedus, lihtsus ja inimlikkus. Teadlase Treieri jaoks ei pruugi selline iseloomustus kõlada just komplimendina, kuid tema mullu ilmunud monograafia kunstnik Karl Pärsimäest tõendab, et empaatia ja soov südamlikult kaasa elada traagiliselt hukkunud kunstniku käekäigule, on mõnikord ainuvõimalik tee sisse elada sõdadevahelisse kunstilukku. Ka tõsteti esile Treieri tegevust kunstiajakirja Kunst.ee käivitamisel.

Peeter Lauritsat on viimasel ajal edu seiranud eelkõige välismaal ja seda seoses tema viimase näitusekomplektiga “Mullatoidu restoran”. Lühikese aja jooksul on näitust eksponeeritud Helsingis, Londonis ja Moskvas, paralleelselt ka Tallinnas Vaal-galeriis. Tulemas on isikunäitus Tretjakovi galeriis. Seda suurejoonelist kunstilist triumfi saatnud majanduslik krahh kinnitab, et Lauritsal pole muusade jaoks millestki kahju. Selline ohvrimeelsus väärib tunnustamist nagu ka tema aastatepikkune tegevus loodussõbraliku ja säästva elulaadi aktiivsel propageerimisel Kütioru Avatud Ateljees.

Naima Neidre nimi ei vaja ülekordamist eesti graafika armastajaile, kõnealune kunstnik on teinud oma perekonnanimest omadussõna, mille abil mõõdetakse ka nooremaid pealetulijaid. Tema puhul leidis tunnustamist mullune isikunäitus “Peidus” Kunstihoone galeriis. Ehtekunstnik Helge Pihelga sobib emotsionaalselt hoiakult temaga kokku. Möödunud-aastane isikunäitus Kristjan Raua majamuuseumis ja üldse kogu kunstniku töö Raua pärandi hooldamisel samas majamuuseumis on käesolevaga leidnud väärilist tunnustamist.