Täna PÖFF-il: sõda ahnete ärimeeste vastu, salajane Süüria haigla ja Venemaa magalapoeesia
Keset Islandi postkaardimaastikku asub väike piimatootjate kooperatiiv, kus on juba aastaid lokanud korruptsioon ja maffiat meenutava juhtkonna võimutsemine vaeste farmerite üle. Kui sureb Inga tillukest piimafarmi juhtinud abikaasa, saab vägeval viikingnaisel ülekohtust villand ja ta võtab oma pühaks kohuseks kooperatiivi juhtkond võimult kukutada, maksku, mis maksab.
Lugu Inga ja ahnete ärimeeste sõjast on lihtne, ent võimas. Selles on ürgset jõudu ja inimlikku kaastunnet, mis puudutab ka vaatajat, kelle viimase kümne aasta suurim kokkupuude piimaga on „Vanamehe film”. Objektiivses mõttes meenutab „Piimasõda” veidi keskmisest paremat Eesti filmi: linateoses pole grammigi glamuuri, teema on väga inimlähedane ja sündmuste mõttes ei toimu nagu suurt midagi. Ent seda paremini torkab silma peaosas mänginud Arndís Hrönn Egilsdóttiri tundlik näitlejatöö, mis ei lase tempol kordagi ära vajuda. Kusjuures film on ka Eestiga seotud: „Piimasõja” operaator on meie oma „Sügisballi” ja „Novembri” tegemises osalenud Mart Taniel.
„Piimasõda” („Héradid”)
Island, Saksamaa, Prantsusmaa, Taani, 2019
Režissöör: Grímur Hákonarson
Osades: Arndís Hrönn Egilsdóttir, Sveinn Ólafur Gunnarsson, Sigurður Sigurjónsson
Kavas: täna kell 17.30 Coca-Cola Plazas
Vahe ja valus dokumentaalfilm Süürias maa all tegutsevast Ida-Ghouta haiglast, kus on võimalik leida kasvõi ajutiselt arstlikku ja hingelist tröösti al-Assadi puruks pommitatud maal. Võib hämmastuda (või siis kultuurilisi aspekte arvesse võttes ka mitte), et ka kõige lootusetumas olukorras, kus su ümbruses on üksnes riismed ja haarama peaks justkui igast õlekõrrest, vaatab kohe filmi alguses vastu šovinism. Haiglat juhib naissoost arst dr Amani ja muidugi on tema süüdi, kui laastatud maal mõni mees(patsient) kohe ravimit ei saa. „Naine peab hoopis kodus oma perekonna eest hoolitsema,” kõlab. Laiemat pilti päästetud eludest muidugi ei nähta...
Kuigi dokumentaalfilmis näeb ohtralt õudusi ja verd, ka keemiarünnakut, on ekraanil lootust ja isegi huumorit. Kuidas muidu hakkama saada koopas, mis kaitseb maa peal toimuva eest? Ei pea vist ütlemagi, et mugavas kinosaalis filmi vaadates saab empaatia sõjapõgenike vastu üksnes kasvada. Loodan väga, et film jõuab ka levisse või teleekraanile.
„Salajane haigla” („The Cave”)
Taani, Süüria, Saksamaa, USA, Katar, Prantsusmaa, 2019
Režissöör: Feras Fayyad
Kavas: täna kell 19 Solarise Apollo kinos
„Suures poeesias” püüavad kaks magalarajooni poeeti Viktor (Aleksandr Kuznetsov) ja Leša (Aleksei Filimonov) oma luitunud eluga hakkama saada. Kanakakluste vaatamine ja luule on nende argipäev, ka vaikne lootus millegi parema järele.
Need kaks kurblikku rahakullerit, üks vaikne, teine keevaline, on selle proosalise maailma poeedid ning annavad trööstitule paigale ja argisusele omamoodi kauniduse. Sama juhtub filmis koletu magalarajooni ja seda ümbritseva tühermaaga: sürrealistlik keskkond hakkab läbi argielu poeesia veetlema. Lugu, kust ei puudu püssipaugud ega verenired, räägib lõppkokkuvõttes sõprusest, lojaalsusest, reetmisest ja haavunud inimestest. Kuidas eluga hakkama saada – ehk see ongi see suur poeesia?
„Suur poeesia” („Bolšaja poezija”)
Venemaa, 2019
Režissöör: Aleksandr Lungin
Osades: Sevastjan Bugajev, Aleksei Filimonov, Aleksandr Kuznetsov
Kavas: täna kell 18.30 Solarise Apollo kinos
30.11 kell 16.30 Sõpruse kinos
