Täna PÖFF-il
Gia Coppola on seni viimane Coppolate klanni liige, kes on filme tegema hakanud. Debüüdina on tal õnnestunud teha selline noortefilm, mida ka noored ise vaadata tahaksid. „Palo Alto” lugude autor James Franco on küll täiskasvanu, kuid on näha, et teismelistel osatäitjatel on lastud mõnuga käsikirja tõlgendada. Noored näitlevad hästi, tuues vaataja ette elusad inimesed, mitte visandlikud pupujukud. Pildikeeles on märgata mõnusat unistavat aeglust ning intiimsuse ja pisidetailide rõhutamist – kujutamislaadi, mis on tuttav ka Sophia Coppola teostest. Teismeliste änge ja mänge saadab California sume valgus ja soe pimedus. Mari Peegel
Põhja-Venemaal postimehe ametit pidav Ljohha on üks viimaseid, kes veel paberlehti loeb ja kalal käies endast nutitelefoniga selfie’sid ei klõpsi. Ljohha võib jääda kodukoha viimaseks postimeheks, sest küla sureb tasapisi välja. Esmapilgul kärbes-seinal-stiilis lavastatud dokumentaalina näiv film on siiski dokumentalistlike sugemetega mängufilm. Iseennast mängivad amatöörnäitlejad loovad valusalt eheda atmosfääri. Filmi aeglaselt voolav süžee lubab Kontšalovskil peale ääremaastumise probleemi flirtida ka mitme teise, märksa eksistentsialistlikuma teemaga. Nagu nendib üks külaelanik filmi lõpus: „Nad maksavad meile pensioni ja poes on piisavalt kraami, aga inimesed on ikka stressis.” Eleen Änilane
Esimene mõte, mis seda kunstipärast sotsiaaldraamat vaadates pähe tuli, oli meeldiv üllatus, et autoritaarses Kasahstanis tohib niimoodi korruptsioonist rääkida. Ühiskond, kus tegelased elavad, pole põrmugi ahvatlev. Kaks vaesest perest venda ja nende väike õde kolivad emalt päranduseks saadud majakesse, et lasta kohalikel pättidel end välja tõsta. Miilits hoiab pättide poole ja ülekohus aetakse viimase piirini. Ometi on filmis flegmaatilist huumorit, mis meenutab vägagi Aki Kaurismäkit. On ka paras annus Kusturica laadis hullumeelset groteski, aga kõik põnevas Kasahhi kastmes.
Kaarel Kressa
