Esialgu 27. märtsil ehk teatripäeval Vanemuises toimuma pidanud teatriauhindade pidu jõudis nüüd vaatajate ette 26. märtsil ETV vahendusel.

Sel kevadel tulevad teisiti paljud asjad. Ka ilma poolkohustusliku „tiu-tiuta”. Samuti teatriauhinnad. Suurt auhindade jagamise pidu asendas sedapuhku telesaate vorm. Tähendab, telesaade on olnud alati, aga ainult telesaade ja kohustuslik sotsiaalne distantseerumine on esmakordne. Loodetavasti ei vähenda see kellegi jaoks tunnustust. Ajal, mil koroonaviirusest tingitud eriolukord on ajutiselt ära lõiganud paljude teatritöötajate töö, tasub nende panust eriti hinnata.

Saates üllatati kõige esimesena Imbi Mälku (taga vasakul), kes pälvis Eesti Teatri Tehniliste Töötajate Ühenduse aumärgi. 
Foto: Tiit Palu
Sõnalavastuse auhindade žürii liikme Jaak Alliku sõnutsi oli 2019. aastal vaatluse all 125 lavastust. Valida nende seast viis lavastaja- ja viis kunstnikuauhinna nominenti ning leida umbkaudu poole tuhande rollisoorituse seast 20 näitlejaauhindade kandidaati oli raske ja nagu alati, tekitas suuri vaidlusi. „Minu viiest lavastajaauhinna kandidaadist pääsesid lõppvooru vaid kaks. Paratamatu subjektiivsus ja kompromissid ei vähenda aga lõpptunnustuse saanud tööde erilisust,” rõhutas Allik.

Üksmeelne auhind

Kõige üksmeelsemalt määras žürii kunstnikuauhinna. „Tallinna Linnateatri peakunstnik Kristjan Suits on viimasel kahel aastal vallutanud meie lavad nii kvantitatiivselt kui sageli ka kvalitatiivselt,” ütles Allik. 2018. aasta kujunduste eest sai Suits esimese Eesti stsenograafina riikliku aastapreemia, tänavu oli ta nomineeritud koguni seitsme kujunduse eest nelja teatri seitsmel laval, mis näitab, et tema domineerimine aasta teatripildis oli üsna vaieldamatu.
Saade on hoos. Eelmise aasta lavastajaauhinna laureaat Karl Laumets ja seekordne meespeaosatäitja auhinna laureaat Karol Kuntsel.
Foto: Tiit Palu

Kui eelmisel aastal läks lavastajaauhind debüütlavastuse „Kalevipoeg” eest noorukesele Karl Laumetsale, siis seekord pälvis auhinna nominentidest staažikaim – Priit Pedajas ja seda juba kuuendat korda. Saavutuse teeb eriliseks seegi, et viimati sai maestro sellise tunnustuse õige ammu – lavastuse „Mao tee kalju peal” eest (1998) ja nimetati pärast seda kahekümneks aastaks Draamateatri peanäitejuhiks. „Teeb tõesti rõõmu, et selle koorma mahapanek on tulnud Pedajase loomelennule silmanähtavalt kasuks. Peale kahe nii teemalt kui ka stiililt väga erineva tipplavastuse meenuvad eelmisest aastast ka „Isamaa pääsukesed” ja „Mõnus maatükk”,” ütles Allik.

Teise auhinna tõi Draamateatrile tänavune kõige noorem ja ilmselt ka kõige üllatavam laureaat – Teele Pärn sõjajärgse Tartu koolitüdruku Tiina imepärase ja usutava kehastamise eest Kai Aareleidi näidendis „Linnade põletamine”, millele lisandusid hoopiski erinev sajanditagune Põlvamaa neiu Ottilie ning toredat ümberkehastumisvõimet ja kiiduväärset füüsilist vormi demonstreerinud rollid Paavo Piigi lavastuses „Gesamtkunstwerk”. „Jõuda oma teisel teatrihooajal aastaauhinnani on pretsedent, kuigi väga varakult jõudsid sama suure tunnustuseni omal ajal ka Kersti Tombak (2002), Kadri Lepp (2005) ja Marian Heinat (2018),” sõnas Allik.
Karol Kuntselile tõi parima meespeaosatäitja auhinna Arnolphe’i roll lavastuses „Naiste kool“ (Vanemuise teater).
Foto: Maris Savik

Meespeaosa auhinnale konkureerisid alles teist hooaega teatris töötava Sander Roosimäe kõrval neli näitlejat, keda publik teab juba aastakümneid paljudest rollidest. Allik selgitas, et möödunud aastal jõudsid nad töödeni, mille kohta saab öelda: just nende vaatamiseks tasub teatrisse tulla: „Auhinna saaja Karol Kuntseli Arnolphe paneb Molière’i klassikalise „Naiste kooli” lavastuse Vanemuises eriti võluvalt särama ning paljastab ehk nii mõndagi ka tänapäevase mehe alateadvuse ja komplekside kohta.”
„Saja-aastane...” oli üks lavastusi, milles tehtud roll tõi Martin Millile (paremal) parima kõrvalosa nominatsiooni. Vasakul peaosatäitja Aarne Soro
Foto: Siim Vahur

Meeskõrvalosa auhinna sai Ugala näitleja ja 2019. aasta Ants Lauteri auhinna laureaat Martin Mill neljas lavastuses loodud kaheksa rolli eest, mille spekter ulatub generalissimus Francost („Saja-aastane, kes hüppas aknast alla...”) metsavend Agoni („Etturid”) ja Ugala kunstnikust Tseko Kangilaskist („Kui me nüüd ei sure....”) helistuudio peremehe Eamonini („Once”). „Sellele noormehele on loodus kinkinud huumorimeele, töökuse ja hämmastava karakteriloome oskuse, mis seekord said õiglaselt tunnustatud,” tunnustas Allik. Ka Elina Reinoldile tõi Alliku sõnutsi naiskõrvalosa auhinna just särav mitmekülgsus. „On ju tema kaks rolli „Kauka jumalas” lausa vastandlikud ning Susanna „Juuditis” tõmbas oma nappides lavahetkedes tähelepanu kohe endale.”
Elina Reinoldile tõi naiskõrvalosa auhinna särav mitmekülgsus „Kauka jumala” ja „Juuditi” rollides.
Foto: Madis Veltman

Näitlejaauhinna laureaatide puhul on Alliku sõnutsi nimetamisväärne, et nad kõik on loonud rollid lavastustes, mille eest ka lavastajad (Pedajas, Tubin, Strandberg, Teder) jõudsid nominentide hulka. See tõendab, et silmapaistvad osatäitmised pääsevad rohkem mõjule, kui kogu lavastustervik õnnestub. Teater on kollektiivne kunst.
Üks Kristallkingakese auhinna laureaate Ringo Ramul
Foto: Heigo Teder

Allik tõstab esile veel üht sõnalavastuste žürii auhinda – see on Kristallkingakese auhind noorele teatriinimesele esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. „Seekord pälvis selle 2017. aastal Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Ugala näitleja ja lavastaja Ringo Ramul (26), kes on olnud võrdselt tugev mõlemal alal. Tema lavastajatöödest olgu nimetatud Uku Masingu elust rääkiv Priit Põldma „Ilmavõõras” Saueaugu teatritalus ning Ugala menuk „Saja-aastane kes hüppas aknast alla ja kadus”.”