Tantsides läbi evolutsiooni
Keemik James Lovelock sõnastas pea 50 aastat tagasi Gaia teooria sellest, et planeet Maa funktsioneerib kui elav organism, kes end ise reguleerib ja optimeerib. Maa ei ole hunnik kive ega kiht mulda, mille peal on juhtumisi elu, vaid keha, kelle toel kasvab kõik muu. Gaia tegeleb koostöömudelite väljatöötamisega, et ületada (ka läbida) konfliktsed huvid ja jõuda ühtsuse mitmekesisuseni.
Meil (ja mitte ainult meil) on ju viimasel ajal alatasa räägitud sellest, kuidas inimene oma isekuses hävitab kõik enda ümber ja pistab lõpuks nahka iseenda. Vältimatu hukk peaks lähiajal ootama kõiki.
Elisabeth Sahtouris tunnistab oma raamatus, et ei pretendeeri oma looga viimsele tõele. Ta lihtsalt püüdis kosmose korrapära enda jaoks selgeks mõelda. Ja et tegu on evolutsioonibioloogiga, siis integreeris ta oma „isikliku looduskogemuse kõige paremini kokku sobivate teaduslike seletustega. Sellest sünteesist kerkisid esile tähendused ja õppetunnid kogu inimkonna jaoks” (lk 13). Nii jutustab autor lugu ning annab oma rahulikul moel lugejale mõnegi õppetunni.
Inimene kui proovipartiii
Sahtouris alustab aegade algusest, kui toimus Suur Pauk, tähetolm paiskus laiali, sellele järgnes segadus, kaos, ja siis korrastus. Sahtouris armastab sõna „korrastus”, ta kasutab seda läbi raamatu õige mitmes kohas ja kontekstis. Tähetolmust tekkis elu, algul küll imepisike, silmale (jah, kelle silmale tol alguse hetkel?) nähtamatu. Gaia muster hakkas paisuma ja suuremaks arenema, kuni dinosaurusteni välja. See võttis loomulikult miljardeid aastaid aega.
Aga kui suuremaks enam minna ei saanud, tegi tantsija väikese eksperimendi, rütmimuutuse, astus ehk vasaku jalaga rõhksammu, ühe paljudest. Ja arenes veel üks uus liik – inimene. Autor muigab, et inimene ongi Gaia miljardeid aastaid kestnud improvisatsioon, alles katsetamisjärgus olev evolutsiooniline leiutis. Erinevalt enamikust teistest liikidest puudub meil bioloogiliselt programmeeritud teadmine, kuidas käituda, sest oleme alles proovipartii.
Sahtourise raamatu ehk tähelepanuväärsemaid jooni on ajatelg, mille ta lugeja ette laotab. Ja kasvatab selle peale üsna mitu kihti (ikkagi evolutsioon ju), mis haarabki peaaegu kõike. Evolutsioonibioloogina rõhutab ta, et me kõik, nii need, kes olnud enne meid, kui ka need, kes alles tekivad (vabandust, suupärane on rääkida maailma keskpunkti positsioonilt), on tehtud ühest ja samast Gaia DNA-st. Seega on inimliik sarnaselt kõige muuga lihtsalt üks taaskasutuses olev osake.
Maa asub praegu kuuendas liikide hävimise laines. Kas inimliik sellest lainest välja tuleb, sõltub sellest, kuidas me oma elu muu loodusega kokku sobitame. See ei tohiks ju olla raske, evolutsioon ju selles seisnebki. Autor kinnitab, et see on vaid eri tervikute (k.a liikide) lõputu koostants, mis keerleb mööda spiraali: tervik – konkurents – konflikt – läbirääkimised – lahendus – koostöö – kõrgema tasandi tervik. Kas pole lihtne? Igaüks, kes on päevagi meeskonnakoolitusel käinud, teab seda peast.
Ometi oleme pea ainus liik siin Maal, kel pole aega seda spiraali läbida, kes tahab oma DNA-d ümber ehitada.
Sahtouris jõuab oma maailmatantsuga fantaasiani planeetidevahelisest koostööst, kuid küsib, millisena paistaksime teiste süsteemide liikmetele. Kas nad peaksid meid intelligentseks eluvormiks? Eriti, kui nad näeks, kuidas liik end ise hävitab?
Maailmatants
Evolutsiooni uus lugu
Elisabeth Sahtouris
•• Koolibri 2009
•• Inglise keelest tõlkinud Ott Heinapuu, Silver Rattasepp ja Toomas Trapido
•• 238 lk, pehme köide
