See oli fragment Eugen Kapi muusikale Helmi Tohvelmanni loodud tantsust „Külvajad“.

Miks sa just selle tantsu seal esitasid?

Sellel tantsul on minu jaoks väga sügav sisu. Helmi Tohvelmann on öelnud, et selle tantsu puhul pole tähtis, kas külvatakse nisu või rukist. Oluline on see, et selles külvatakse ka ilu.

Seesama külvamisliigutus, mida tantsus näeb, tähendab meie elus väga palju. Sellesse liigutusse annab sisse panna nii palju erinevaid tundeid ja mõtteid. Iga kord, kui olen seda oma tantsijatele õpetanud, tunnen, et igas liigutuses on minu jaoks mingi sõnum. Kui ma mõtlesin peo juhtmõttele „minu arm“, siis ma teadsin, et tantsupeo kavas peab kindlasti sees olema „Külvajad“, kuna selles on kõik, mida me selle tantsupeoga öelda soovime.

Mida te öelda soovite?

Millegi kestmiseks tuleb selle eest hoolt kanda. Et me kestaks, peame hoolitsema selle eest, et maa oleks küntud, külvatud ja hoolitsetud. Muidu ei kasva ka vili. Nii hoolitseme meie selle põllu eest, mida on harinud meie eelkäijad, ja püüame hoolitseda, et seda maad jätkuks ka meie lastele ja lastelastele.

Kes seda tuleval eesootaval tantsupeol esitama hakkavad?

S1-segarühmade naised. Tantsumurul tantsivad seda kokku korraga 300-400 naist.

Sellest hetkest saadik on palju toimunud: terepäevad üle Eesti, õppematerjali ettevalmistamine, tantsude muusikate salvestamine, õppeseminarid üle Eesti jpm. Mis sellest aastast sinu jaoks eredaimalt meelde on jäänud?

Hästi põnev on minu jaoks olnud tantsudele muusika loomine ja uute seadete tegemine. Ma ei ole kunagi seda osa ettevalmistustest nii lähedalt näinud. See on ka minu jaoks meeletult suur õppimisprotsess olnud. Ma olen ülimalt tänulik kõigile muusikutele, eelkõige muusikajuht Tonio Tamrale, dirigent Edmar Tuulele ja helirežissöör Teet Kehlmannile, et ma olen saanud näha seda protsessi nii lähedalt.

On see midagi, mille sa kogu tantsupeo ettevalmistusest endaga ka edasiseks kaasa võtad?

Igal juhul. Sel peol on meil elav muusika, mida esitab laval üksainus orkester, mitte 28 erinevat kooslust. Selleks oleme pidanud iga tantsu muusikapala panema sellesse võtmesse, mis meil tantsupeolaval tegelikult saadaval on. See tähendab seda, et see, kuidas on saatemuusika kõlanud varasemalt, saab selleks peoks uue kuue. Me oleme pidanud tegema valikuid.

Mäletan, kui eelmise tantsupeo üldjuht Margus Toomla ütles mulle, et „Vaike, arvesta, et muusika salvestamisega läheb väga kaua aega.“ Erinevalt nendest alustasime meie salvestamist aasta enne pidu ja me ei ole sellega veel lõpetanud. Ka „Külvajad“ ja „Tuljak“ on veel salvestamata. Aga me tegeleme sellega.

Eesti juubeli suurejooneline tähistamine on just läbi saamas. Tantsupeol seisab see ees. On see pidu varasematest seetõttu ka erilisem?

Ma arvan, et järgmise aasta tantsupidu on sarnane sellele nagu ta on olnud ka viimased aastakümned – väga traditsiooniline. Tantsupeol on oma teema, valitud tantsud ja eesmärgiks on ikka ühistantsimine ning peo sõnumite andmine läbi tantsude ja jooniste.

Erilisemaks teeb selle peo võib-olla see, et pea pooled tantsud on pärit varasematelt pidudelt ja saatemuusika on saanud uue kuue. Kindlasti on peol hetki, mis võivad tekitada vaatajates ja tegijates äratundmisrõõmu.

Aeg tantsupeo ettevalmistamiseks on aeg liiga lühikene, et teha seda teistmoodi.

Mille poolest teistmoodi?

Nagu ma ütlesin, on tantsupidu traditsiooniline. Nii ka selle loomise protsess. Koreograaf kuulab muusikat, ja tunneb, et soovib sinna liikumise peale luua. Ja nii erinevatest lugudest korjataksegi tantsupeo repertuaar kokku.

Kui mõelda, et seda võiks teha vastupidi – alustada näiteks ideest luua koreograafiat, millele paluda ühel heliloojal luua muusikat –, siis ma ei tea, kas see aeg kunagi tuleb. Ma olen selle peale varem mõelnud, aga kardan, et siis võib tantsupidu väga ühenäoliseks minna.

Praegu on tantsupidudel kuulata ja näha väga paljude heliloojate ning koreograafide erinevat loomingut.

Kui suur tunnustus on sinu jaoks olla nii pikkade traditsioonidega peo üldjuht ja pealavastaja?

Mul on üks põhjus, miks ma kandideerisin pealavastajaks. Aga ma vist jätan selle enda teada. Ütlen nii palju, et see ei ole seotud sellega, et olla 20. tantsupeo üldjuht.

Ma olen olnud tantsuõpetaja 1980. aastast, tantsupeol olin esimest korda assistent 1997. aastal. Peale seda olen ma mitmetel pidudel olnud ka assistendi ja liigijuhi rollis. Lisaks olen töötanud ka

Viljandi maakonna kuraatorina ja kevadel saab 10 aastat Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuses töötamise alguses.

Ma olen näinud peo ettevalmistamist ja selle etappe väga erinevatest nurkadest. Sealt tuleb ka mu põhjus, miks ma tundsin, et soovin kandideerida.

Kui suur vastutus see on?

Hästi suur, aga sellele ei tohi mõelda. Muidu põled kiiresti läbi.

Oled sa peoga seadnud endale ka eesmärke?

Eesmärk on see sama, mis oli kandideerimise põhjus, ja see toimib.

Üheks oluliseks punktiks sel aastal oli oktoobris Salme Kultuurikeskuses toimunud esitluskontsert. On seda varem ka tehtud?

See oli seitsmes kord, kui pidude eel esitluskontserti tehti. Korraldasime selle selleks, et lavastusmeeskond näeks tolleks hetkeks välja mõeldud peo kontseptsiooni ja kava tervikpilti. See on vajalik, et näha, kas seal on vaja midagi muuta või vajab koguni mõni tants välja vahetamist, mida on varasemalt ka juhtunud. Meil seda õnneks teha vaja ei olnud.

Selle ümber räägiti palju pererühmadest, mis on uus rühmaliik. Miks sellise rühma peole toote?

See mõte hakkas idanema varasematest eelproovidest, mida eelmiste pidude raames sai maakondades tehtud. Kui sa näed õpetajaid ja nad ütlevad, et neil ei tule lapsi nii palju peale, et rühmi tantsupeole välja panna, siis sa tahad neid aidata.

Mitmes maapiirkonnas ei olnud võimalik kokku panna ka 16-liikmelist segarühma. Kui varasemalt pandi tantsurühm kokku ühe-kahe klassi peale, siis enam ei tulnud rühmi kokku ka kahe või kolme klassi peale, sest lapsi lihtsalt väiksemates maakoolides ei ole piisavalt. Sealt tekkis mõte, et võib-olla prooviks luua rühmad, kus on 16 last kooli algastmest ja ehk leiab koolist või kogukonnast ka kaheksa täiskasvanut juurde.

Kuidas on see tantsijate poolt vastu võetud?

See, mis toimus, oli uskumatu. Selgus, et maapiirkonnad on väga oodanud sellist võimalust. Huvi on olnud väga suur. Nüüd on pigem mure see, et kuidas saaks selle liigiga peale tantsupidu edasi minna, et see soiku ei jääks.

On see sinu hinnangul samm tantsupeo traditsiooni hoidmise hüvanguks?

Mingis mõttes kindlasti. Kui ma ei saa lapsepõlves kogemust, siis ma täiskasvanuna enam võib-olla ei oska tahta või ei julge tantsurühma minna. Arvan, et pererühmad pakuvad lastele koos täiskasvanutega tantsides turva- ja kindlustunnet.

Mille poolest võiks eesolev pidu inimestele meelde jääda?

Me ei panusta pidu ettevalmistades vau-efekti loomisele. Mulle tundub, et teatud aja järel peavad inimesed saama kindlust ja turvatunnet. Järgmisel aastal toimuv tantsupidu annab loodetavasti rahvale selle kinnituse, et ma tahan siin olla, ma tahan siin Eestimaa murupeal oma jalaga astuda ja see on minu koht.

Ma arvan, et inimestele jäävad pidudest meelde erinevad asjad. Ma alles hiljuti meenutasin oma esimest tantsupidu ja see ei olnud absoluutselt seotud tantsuga. See oli seotud kahe asjaga, mida sidusid hoopis riided ja kostüümid.

Mis täpsemalt?

Mina olen Viru-Nigula kihelkonnast pärit ja seal kihelkonnas on sinine seelikutriibustik ja peas olid sinised pärjad. Mitte kellelgi väljakul ei olnud siniseid pärgi, meil olid. See ei lähe mul kunagi meelest.

Teiseks oli samal peol lugu nimega „Proloog“, mille muusika on mul siiani meeles. Selle loo jaoks oli igale liigile tehtud erivärvi riided. Meil olid froteekangast oranžid t-särgid ja pihikseelikud. Tol ajal ei olnud froteekangast t-särke olemas, aga selleks peoks said need tehtud. Need asjad on mul meeles minu esimesest tantsupeost.

Tõid teemaks rahvarõivad, millest ikka räägitakse. Kõigil rahvatantsijatelt oodatakse autentset rahvarõivast. Räägime palun veelkord, mida selle autentsuse all silmas peate?

Autentsus ei tähenda, et rõivad peavad olema valmistatud samast kangast, millest kunagi ammu. Tänapäeval on muutunud kangad ja materjalid kergemaks, muutunud on ka kudumis- ja tikkimistehnikad. See ei võta ära rõivaste autentsust. Me räägime autentsuse mõttes sellest, et kui ma soovin ühte komplekti rahvarõivaid, siis pean meeles, et mul oleksid kõik rõivaelemendid pärit ühest ja samast kihelkonnast.

Arvan, et rahvarõivakomplektide hankimine tantsupeoks võib olla keerukas neile kollektiividele, kes on alles alustanud. Kohe ja korraga saada 8 komplekti meeste ja naisterõivaid on kindlasti kulukas. Samas on rahvarõivakomplekte ka väga erinevaid. Rühmad, kes on juba pikalt tegutsenud, on aastatega suutnud muretseda endale terviklikud komplektid ning neil on tantsupeoks sobilikud autentsed rahvarõivad kõigil juba tõenäoliselt ka olemas.

Jaanuaris hakkavad eelproovid. Mida sa kollektiividele soovid?

Rõõmu. Ma tahan, et tantsimisest tuntaks rõõmu. Tean, et see on kollektiividele närvesööv protsess, mille üle palju muretsetakse.

Ma soovin, et nii tantsuõpetajad kui tantsijad jõuaksid tantsu ja mõtete sisse, mida selle peoga öelda on tahetud. Tantsida ei ole vaja pelgalt sammu, vaid seda, mis on selle tantsu sees. Emotsioon peaks olema see, mis sealt välja peaks õhkuma.