Ülevaatenäituste tegemine on paras julgustükk, mõjudes nüüdiskunsti kontekstis popkontserdile eksinud eaka ooperilauljana. Kuraator Maarja Unduski pakutud „Ragulka” annab samal ajal kätte väga selge ja terava lennusuuna. Relvateema alla saab nutikalt koondada nii järjepidevusest toituva tehnoloogilise meisterlikkuse kui ka 21. sajandi alguse militaarsed teemad. Sõjaka pealkirja alla koondatud ligi 60 keraamika-, klaasi-, ehte-, sepa-, tekstiili-, naha-, klaasi- ja vabakunstnikku mõtestavad teemat kõige erinevamatel tasanditel. On nii võrgutustehnikaid, ajurünnakuid, sissisõda kui ka kunstnikke, kes lihtsalt jätkavad omamüüdi ehitamist – olgu näituse kontseptsioon mis tahes. „Ragulka” teatavat anakronismi rõhutab veider kujundus (autor Ene-Liis Semper), mis viib meid 1990-ndate keskpaiga ideaalkorterisse.

Kunstihoone steriilsetesse saalidesse taritud nurgelised lauad ja diivanid nagu osutaks eksponeeritud asjade tarbeväärtusele, kuid teevad seda pigem võõristust tekitavalt. Selgemate oaasidena tõusevad esile suurde saali ehitatud erepunane vitriinidega relvapalat ning teises saalis rohelisel taustal eksponeeritud sadakonnast mängurelvast koosnev pannoo. Viimane ongi selle näituse mõjusaim elamus. Keraamikute Urmas Puhkani ja Ingrid Alliku eestvõttel on kokku kogutud muljet avaldav kollektsioon mängurelvi, mille esitamine tarbekunstinäitusel tundub vägagi kõnekas – on ju need ausa (vajadusest sündinud) käsitööoskuse siiras manifest. Puitpüssid ja mõõgad on ikka kuulunud teatud vanuses poiste arsenali, et jäljendada mänge, mida mängivad kõige suuremad mehed – need, kellest räägivad muistendid ja kangelaslood.

Ometi mõjuvad relvade lihtsustatud arhetüübid oma kohmakuses täiesti ohutuna, nagu püüdes meid eksitada, et nende eeskujud on kurjuse üheks jubedamaks sümboliks. Urmas Puhkani jaoks on laste puidust võidurelvastumise juures oluliseks loovus, mis on avaldunud kõige siiramal moel – mõnes fantaasiarikkamas püssis võib näha isegi arhitektoonilist maketti, poisilikku kirge ehitada ja konstrueerida. Lähemalt silmitsedes hakkab iga püssi taha tekkima lugu, kriimud puidul räägivad väikese mehe sõjakäigust naabertänavale. Peale vormi hakkavad kõnelema leidlikud lisandused – püsse on tuunitud nii teibi, poltide kui ka vanade ukseriividega.

See on tõeline 21. sajandi alguse etnograafia – võib vaid oletada, milliseid mängurelvi hakkavad poisid kasutama maailmas, kus kõige karmim sõda on kübersõda. Relvapalati kõige märgilisemaks tööks pean Ihan Toomiku „Inimeselõksu”, inimlike ihade ja apluse iroonilist kommentaari. Lõks ise on peaaegu nagu päris (kuigi pähklipuust ja hõbedast), kuid juustutüki asemel meelitab meid fataalse lõpu poole klassikalises lihvis särav ametüst. Võta või jäta. Teine relvapalati märgilisena mõjuv töö ripub seinal – Kadri Mälgu ja Risto Tali rauast sepistatud tomahook, meeleheitele aetud metslase viimane võimalus. Kunstihoone tagumisse saali maandunud Mati Karmini roosa meremiin suudab camp’ilikul moel transformeerida militaarse erootiliseks.

Rahvuskangelastel jalad alt!

Alati, kui kohtan Leo Rohlini rahulikke, kuid tihedaid kruvipilte, tundub, nagu näeksin seal vilksatamas absoluutset tõde. Kuid Leo Rohlini kõige kaunim kruvimaal on praegu väljas hoopis Hop-galeriis – see öistes toonides ja väga isiklik rännak ajas tasub kindlasti külastamist! „Ragulka” avab ja lõpetab Marje Taska sõjamasin „Võrdsus, vendlus, vabadus”, mis lõikab teravmeelselt jalad alt kõigil rahvuskangelastel, kes on ju tegelikult olnud jubedad sõjardid. Teema teravusest hoolimata mõjub üsna palju nähtust kuidagi pehmena, just sisu mõttes. Tundub, et paljud mõtted on jäänud stardijoonele toppama, neile ei ole kasvanud juurde emotsionaalset läbitunnetamist või tugevat kontseptuaalset sisu.

Selleks, et rääkida veenvalt suurtel teemadel, on vaja tiibade siruulatust, ilma milleta jäävad isegi tehniliselt perfektselt teostatud asjad tihti kuskile tarbe- ja vaba kunsti vahelisele hämaralale, olles kaotanud mõlema valdkonna olulisemad omadused. Selles valguses tundub mulle väga sümpaatsena kuraator Maarja Unduski õhku paisatud lisavõimalus relvateemat tõlgendada: „„Ragulka” on relvastatud vastupanuliikumine käeliste ja töiste oskuste hoidmise nimel.” Tõepoolest, alati ei ole vaja punnitada vabaks end tarbekunsti köidikutest. Mõeldes loojanatuurile, kelle jaoks vorm valitseb sisu üle – olgu siis juba ausad ning tehniliselt täiuslikud vormimängud! Kuid see lähenemine jäi sel näitusel selgelt varju, justkui oleks käelises meisterlikkuses siiski midagi häbeneda.