Targa mehe laulud
MUUSIKA. Üheksakümnendate alul, mil eesti popmuusika suure vabanemise ning iseseisvuse hüsteerias oma ajaloos uue ja tagantjärele mõeldes mitte just ülearu huvitava lehekülje ette keeras, arutasid siinsed laulukirjutajad sõnade tähenduse üle muusikas.
Aeg oli näiliselt uus ja küllap pidi olema ka lüürika. Piiripostid olid püsti lauldud ja nüüd oli tarvis nende vahele jääv maa-tükk nn “elu põhiväärtustega” täita. Hämmastaval kombel osutusid need põhiväärtused aga hoopis primitiivsemaks kui nii mõnigi oleks näha tahtnud. Või nagu üks toona eriti armutult ekspluateeritud sõnasepp jahmatama paneva siirusega tunnistas, oli sõnu vaja selleks, et õnnetu laulja la-la-la ei peaks lalisema.
EBAÕNNESTUNUD TÕLKEKATSED. Ei ole ilmselt kellegi süü, et Leonard Coheni nimi siis ja praegugi vaid teatud marginaalse seltskonna kõrvad liikuma paneb. Tema laule on paar korda küll eestindadagi püütud, kuid need katsed on oma tulemuslikkuselt jõgede tagurpidi voolama panemisega võrreldavad.
Juudi soost kanadalase värskelt ilmunud kontsertalbum “Field Commander Cohen” oleks aga nutikas kasvõi tagantjärele tarkuse omandamise eesmärgil soetada.
Armastuslaulud ei pea tingimata “ma vajan sind, sa vajad mind” seisundit fikseerima. Ja kui nad seda peavadki tegema, siis teab Cohen targa mehena hästi, kui tohutult palju kuju ning häälduseta tähti tähestikus on.
ALBUM VARASEMATEST LAULUDEST. “Field Commander Cohen” on ilmumisaastalt uus, ent materjalilt vana plaat. Siin on kontsertsalvestused 1979. aastast ja “Dance Me to the End of Love” või “First We Take Manhattan” olid toona paremal juhul vaid kelmikad ideed Coheni peas. Album koosneb ta varasematest lauludest, millest “Bird on the Wire” või “So Long, Marianne” mõnelt Coheni tribuutalbumilt nooremale kõrvale tuttavana võiksid kõlada.
Malbele rahule, kohatisele letargilisusele ja isegi teatud salongilikkusele vaatamata on Cohen vähemalt minus alati kõhedust ja hirmugi tekitanud. Tema võime iga olemasolev sõna alati paar sekundit varem üles leida süvendab jõuetuse tunnet.
Need pole siin-seal levinud arvamuse kiuste kaminatule ääres veinijoomise laulud. Coheni muusika on kui mustlaslaagris kuude kaupa pummeldanud aristokraadi deliirsed kriisked. Nad kostavad pigem korinana, vaikselt ja vihatult. Iga laulu taga oma lugu, konkreetne inimene.
Erinevalt mõnest varasemast Coheni kogumikust ei ole autor neid seekord plaadiümbrisel jutustamas ja nii on ehk paremgi. Ta jätab ruumi kuulaja intelligentsile ja kujutlusvõimele ning kingib oma prototüüpidele teenitud anonüümsuse. Marianne’i isikukoodi teadmine ei muuda midagi, me usume Cohenit nii ehk naa.
“Kurbus teeb kõigist meist taas lapsed, kaotab mistahes mõistuslikud erinevused me vahel. Targimgi ei tea midagi,” kirjutas Ralph Waldo Emerson. Ja ometi on peaaegu võigas kogeda, kui erinevalt on võimalik mitte midagi teada.
