Tartu Elektriteatri tegijad: hea film ei ole ühekordseks tarbimiseks ja unustamiseks
Elo Vilks, Andres Kauts, Mihkel Salk ja Siim Angerpikk teevad kõik, et Elektriteatri programmis ei oleks ainult filmid. Kui tuleb mõte katta ekraaniesine põrand muruga, siis kes takistab? Või miks mitte teha toidukino, näidata filme metsas või vanas tuletõrjedepoos, tuua kinosaali suur karvane Totoro või korraldada viiesajale inimesele „Sipelga 14” vabaõhuseanss.
Oma ruumid on Elektriteatril olnud ainult veidi üle aasta, ehkki kino tegutseb 2011. aastast. Pikka aega jagas kino Laial tänaval ruume Tartu Uue Teatriga. Kinosaal tuli päevast päeva maha võtta ja siis taas üles ehitada. „Iga kultuuritöö algab ja lõpeb transaga,” nendib Angerpikk. Eelmise aasta 10. oktoobril toimus aga esimene seanss päris oma saalis, endises Tartu ülikooli kirikus aadressil Jakobi 1. Energia läheb nüüd täies mahus programmi alla. „Kui midagi paremaks teeme, siis see jääb paremaks,” on Kauts rahul.
Mina ei suuda PÖFF-ilgi valida, mis siis veel maailmakinost rääkida. Kuidas teie valikud teete?
Elo: Käid festivalil, avastad, keegi soovitab… Aastatega on tekkinud kogemus, mis võiks publikule rohkem huvi pakkuda. Sinna vahele paneme asju, mis endale väga meeldivad. Püüame võimalikult palju näidata kodumaiseid filme, eriti dokumentaalfilme. Siia jõuab enamik arthouse-kino filme, suurematest Hollywoodi filmidest valime need, mis endale huvi pakuvad, millel on mingi vint. Ja siis on „kõik on võimalik” maailm.
Andres: Vahel on mingid teemad liikvel. Kellelgi on aastapäev, midagi on ühiskonnas õhus…
Elo: Näiteks jaanuaris tuleb programm „Linnad filmides”, mida kureerib Kadri Lind. Oleme varem näidanud filme linnadest, nüüd tundus, et võiks seda teha kontsentreeritumalt ja lisada programmi ka poeetilisemaid filme.
Aga inimesed ei tule siia ainult filmi vaatama, vaid siin toimuvad vestlused režissööridega, rääkimata jaburatest lisandustest nagu muru, mida tuli ka kasta…
Andres: See tundub nii normaalne. Filme tuleb väärtustada. See, et režissöörid käivad, on nii meile kui ka publikule palju andnud. Need ei ole väikesed konksud, režissöör ei ütle lihtsalt paar sõna tervituseks, vaid me püüame ikkagi filmi sisse minna. Tegime Bergmani retrospektiivi ja kui see läbi sai, tellisime enda jaoks 40 filmi veel… Tihti näeme, et kõige paremad programmid või seansid on sellised, kus avastame veel kaks aastat hiljemgi, kuidas see on meid või kellegi teise tööd mõjutanud.
Mihkel: Tarbimine on halva maiguga sõna, aga tahame propageerida teadlikku vaatamist. Maailmas toodetakse nii palju asju alates plastkõrtest ja lõpetades filmidega. Kui tarbid valimatult, siis kaob fookus. Aga hea film ei ole ühekordseks tarbimiseks ja unustamiseks. Kino meeskond peab seisma põhjuste eest, miks need filmid on erilised.
Andres: Me peame selgitama, miks sa pead kaks tundi oma elust mingi filmi alla kulutama ja pärast seda filmi veel endaga kaasas kandma.
Algusaastatel rääkisite, kuidas mõnikord maksate tööle oma taskust peale. Kas nüüd majandate end ära?
Andres: Enam peale ei maksa, jääme ellu. Ära tasub see pigem emotsionaalselt, finants on selleks, et ellu jääda. Tundub, et jääme.
On teil maailmas lemmikkinosid?
Elo: Ma ei ole seal veel käinud, aga New Yorgis on üsna uus kino Metrograph. Nad teevad programmis julgeid valikuid, näitavad segamini uut ja vana. Veel on seal raamatupood ja kohvik, nii et pärast filmi saad veel mõneks ajaks sealsesse keskkonda jääda.
Andres: Minu üks lemmikuid on Orioni arhiivikino Helsingis. Seal võib samal päeval vaadata 1960-ndate mustvalget detektiivilugu, 1980-ndate 3D-filmi filmilindilt ja eelmiste aastate filmifestivalide võidufilme. Üks väga armas kino on Riias, Bize korterikino.
Elo: Sinna mahub 40–50 inimest, see on väga hubane. Läheks justkui koju.
Mihkel: Berliinis on kino B-ware! Ladenkino. Seal on kolm saali, pood ja laopinnake ning see meenutab väikest labürinti. Esmapilgul ei oskaks sellisesse madalasse ja sopistatud ruumi küll kino kujutleda. Berliini boho vibe on igal pool õhus, kontrast hiiglasliku läikiva kaubanduskeskuse saaliga on tohutu. Lähed natuke haisva diivani peale odavat õlut jooma, et vaadata üsna väikeselt ekraanilt kehva heliga filmi. Selles on lihtsalt nii tugev sisemine põlemine.
Elo: Berliinis on ka nõukahõnguline kino International. See asub Karl Marxi alleel, üle tee on kohvik Moskva. Seega astud korraks teise ajastusse.
Andres: Viimastel aastatel on justkui arthouse-kinode renessanss. Kogukonnakinosid tuleb üha peale, ehkki kasvavad ka kobarkinod.
Keskendute paljuski kodumaistele filmidele, milline tundub teile praegu Eesti filmi olukord?
Mihkel: Väga hea. Nii dokumentaal- kui ka mängufilmide poolest, dokumentaalfilmi paremik on isegi ees. Jaan Tootseni filmi Vello Salost sõideti siia vaatama üle Eesti.
Andres: Eesti dokumentaalid on minu meelest alati väga tugevad olnud, aga nüüd on suurenenud ka publiku huvi.
Elo: Väga tugev oli näiteks „Ahto. Unistuste jaht”, Jaanis Valk on sellest ka korduvalt rääkimas käinud. Tohutult huvitav on seegi, kuidas seda tehti.
Siim: Ahto reisis umbes poolteist aastat, aga Jaanis tegi filmi kümme aastat. Või teine näide. Vincent van Gogh jõudis maalida kaheksa aastat oma elust ja teha 800 maali, aga animafilmis „Armastusega Vincent” tehti kuus aastat ja selle jaoks maaliti 800 lõuendile 65 000 maali.
Teil on ette näidata üsna värvikas ürituste galerii. Mis on teile endale enim meelde jäänud?
Elo: Selle aasta veebruaris toimus siin Tartu kultuurikandja auhinnatseremoonia. Olime korraldajad, nii et enne selle algust möllasime ja pühkisime põrandaid, siis tuli pidulikud riided selga panna ja ühtlasi lavale minna, sest juhtus, et saime isegi kultuurikandja tiitli.
Mihkel: Tegime Aparaaditehase välikinos „Sipelga 14” seansi. Ehkki sarja näeb Kanal 2 lehelt ja YouTube’ist tasuta, oli kohal 500 inimest. Kõik olid hästi heas tujus. Kui esimest korda tuleb ekraanile Mürka Perse ja ühest servast hakkab naer kõlama ja levib lainena üle platsi… Publiku reaktsioonid annavad jõudu oma asja edasi teha.
Elo: Paralleeli saab tuua näiteks Berliini festivaliga, mille suurtes saalides võimenduvad publiku reaktsioonid tohutult, sest saalis on tuhat inimest, kes korraga naeravad või nutavad.
On see ühtlasi vastus küsimusele, miks on kino vaja, kui suure osa filme saaks kätte ka internetist?
Elo: Ühisvaatamine ja emotsioonide võimendumine on kindlasti üks osa sellest.
Mihkel: Kinos investeerivad inimesed 100% oma energiat filmi, kodus lähed vahepeal võileiba tegema, siis paitad kassi, vaatad natuke telefoni ja juba ongi kümme minutit katkestust ja filmiga end enam haakida ei pruugi. Kinosaal mõneti justkui kohustab sind istuma ja vaatama, aga see on meeldiv kohustus.
