Tartu kunstnik Eda Lõhmus teel maalikunsti põhiväärtuste juurde
Jätkub Tartu noorte kunstnike ekspansioon pealinna. Seekord näeme ArtDepoo galeriis mullu Tartu ülikooli maaliosakonna magistrikraadiga lõpetanud Eda Lõhmuse maale. Näitusi on tal olnud küllaga – peale Tartu ja Tallinna on ta osalenud ühisnäitustel ka väljaspool Eestit. Praegune Eda Lõhmuse komplekt oli mullu kaitsmisel väljas Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis, kus ta mõjus isegi kompaktsemalt kui nüüd ArtDepoos. Kuidas iseloomustada tema maale? Tõlgendusi on mitmeid.
Töö juhendaja Jaan Elken on kirjutanud: „Lõhmus jõudis bakalaureusetöö ja magistriõpingute vahel oma morbiidse, luidra koloriidiga maalikunstiga maksimaalselt särada... Jaapani keeles olevat 130 omakeelset sõna halli ja hallikasvalge varjundite nimetamiseks, Lõhmusel on nõrkemiseni neid varjundeid, kuid üllatavalt ei paku ta varjundite skaalaga kunagi üle.” (Sirp, 9.10.09) Võib lisada, et eskimotel olevat lume eri seisunditele veel rohkem nimetusi. Sisulisemas plaanis võiks Lõhmuse maastikke nimetada hingemaastikeks (sellele viitab ka Elken). Mingi äng neis on – need pole lihtsalt minimalistlik mäng värvitoonidega. Kohati meenutavad tema maastikud jääaega, siis tuumatalve või põletatud maad. Elken lisas veel, et vaat mis juhtub, kui laenad tudengile Anselm Kieferi albumi.
Kieferi hiigelmaalid on muidugi veel ekspressiivsemad ja faktuursemad. Näituse juurde kuulub ka Eda Lõhmuse kaastekst „Sõna kunst”, mis pole muidugi mingi teoreetiline tekst, vaid pigem meenutab idamaiseid mõtteteri. Need terakesed algavad päris skisofreeniliselt: „Kas mu sees on üks mina või veel üksteist? – Mu sees on veel üks või üksteist mina”, „Kas ma sündisin üksi? – Ma sündisin üksi”, „Kui üks liitub teisega ja saab teisega üheks, kas siis on ühes kaks ühte?”, „Mitu mind on? – Mind on mitu”. Järgnevad sellised „filosoofilised” mõtteterad: „Kas surmatants on rumba või samba? – Surmatants on rumba ja samba”, „Kas võilill ihkab olla pigem roos? – Ka võilill ihkab olla roos”.
Mõtteterad on abiks?
Eda Lõhmuse maalid ja tekstid on inspireerinud ka kirjanduslike kalduvustega kunstikriitikut Eero Epnerit, kes mõtiskleb selle üle, milleks on vaja Eda Lõhmuse maale. Siin mõned retseptid: „Kui juhtuvad elus olema õnnelikud ajad, siis ütlevad Lõhmuse maalid, et kõik on ajutine, kuid ajutisuses võib olla oma ilu”, „Kui sa mõtled, kuidas edasi, siis võiksid mõne aja küll Lõhmuse maalide ees seista. On lohutav näha, et mõni üks korda kaks meetrit värvitud lõuend võib samade asjade peale mõelda”, „Ja siis võiks veel mõelda vahel selle peale, et küsimus, milleks meile maalikunst, on sama tuumakas kui milleks meile hantlid, nööbid, allahindlused ja muud afäärid. Kui keegi suudab neile küsimustele vastata, siis võiks ka maalikunsti juurde minna”. Kas aitavad need mõtteterakesed paremini mõista Eda Lõhmuse maale? Tundub, et nad elavad ikkagi oma elu, ja hea, kui nad vaatajale mõne niidiotsa kätte annavad. Aga võib olla ka vastupidi – nad segavad mõtteid ja tundeid, mis vaatajal nende maalide ees tekivad.
