Tartufi filmisoovitused
PÖFF-i armastusfilmidefestival toimub 10.–15. augustil, kui Tartu Raekoja platsist saab taas Eesti suurim vabaõhukino. Dokumentaal- ja lastefilmid linastuvad Athena keskuses. Esimest korda avab Tartuff ka virtuaalse kinosaali, mida saab külastada üle kogu Eesti. Elisa Stage’i veebiplatvormi kaudu jõuab vaatajateni suur osa Tartufi filme.
Kirjust valikust leiab huvitavat igaüks, siin esitame mõne soovituse.
„Autoportree”
Režissöörid Katja Høgset, Margreth Olin, Espen Wallin
Norra, 2020
Selle liigutava ja nukralt kauni dokumentaalfilmi keskmes on fotograaf Lene Marie Fossen, kelle elutööks sai autoportreesari. Nimelt kannatas ta kümnendast eluaastast saadik anoreksia all. Film põimib tema töid, ilusaid ja traagilisi pilte noore naise hääbumisest, ja seda, kuidas äärmiselt sõnaosav kunstnik ise oma haigust mõtestas. Tema kirjeldused joonistavad välja olukorra komplekssuse, selle, et tegemist on psühholoogilise haigusega, millest Fosseni näitel ei ole põhjust otsida seoseid mingisuguste utoopiliste iluideaalide poole püüdlemisega.
Tema jaoks oli söömise vältimine moodus oma elu kontrolli all hoida, ärevust maandada, aga ka alati lapseks jäämise poole pürgida. Haiguse tõttu ei jõudnud tema keha puberteedinigi, ehkki filmi alguses on ta 28-aastane. Kohati paistab temas ka lootust, eriti siis, kui tema töid tunnustavad oma ala tunnustatumad kunstnikud, misläbi näeb ta oma elus ka muud kui söömishäiret. Ent kui vaim veel kannabki, pole inimkeha sellisteks ekstreemsusteks kujunenud.
„Marcel Duchamp ja võimalikkuse kunst”
Režissöör Matthew Taylor
USA/Saksamaa, 2019
Kunstidokumentaal harutab lahti 20. sajandi kunsti ühe suurima mõjutaja, Marcel Duchampi fenomeni. Ehkki peategelane on kunstnik, kes kõigele konventsionaalsele vastu hakkas, on dokumentaalfilm ise lahendatud üsnagi konventsionaalsel moel. Rääkivad pead (nende hulgas episooditi ka üle ilma tuntud nimed nagu David Bowie, Marina Abramović, Michel Gondry ja teised) on vaheldumisi kaunite kunstivaadetega. Ent ka kaunilt illustreeritud kunstiajalooloenguna on film vaatamist väärt. Meenutamaks meest, kes mõjutas kujutava kunsti kõrval teisigi distsipliine etenduskunstist luuleni. Sinnani välja, et tema tööd seotakse sujuvalt isegi tänapäevase meemikunstiga.
„Harjumuse jõud”
Režissöörid Reetta Aalto, Alli Haapasalo, Anna Paavilainen, Kirsikka Saari, Miia Tervo, Elli Toivoniemi, Jenni Toivoniemi
Soome, 2019
Soome mängufilm seob kokku naisrežissööride lavastatud lühilood, mille ühenduslüli on omakorda #MeToo-teema variatsioonid. Lühilood toovad vaataja ette üllatavalt mitmekülgse paleti ahistamise ja argiseksismi vormidest, millest liigagi palju tekitab lihtsalt vajaduse kompulsiivselt kaasa noogutada: jah, ka see olukord on nii tuttav. Kui keegi arvab, et kogu teema on üle paisutatud ja enamiku juhtumite puhul on ikka mõni „aga”, millega näidata, kuidas ohver valesti käitub, siis pole hullu. Ka neile vaatajatele peaks filmi üks vestlusstseen kontoripeolt selget äratundmist pakkuma.
„Tagaotsitav: Banksy!”
Režissöörid Aurélia Rouvier, Seamus Haley
Prantsusmaa/USA, 2020
Dokumentaalfilm selle sajandi tuntuimast kunstnikust, kes paradoksaalsel kombel on suutnud anonüümseks jääda. Film lahkab viimaste kümnendite kurioossemaid spekulatsioone selle kohta, kes Banksy tegelikult on. Muu hulgas tulevad mängu kriminalistide võtted sarimõrvarite püüdmiseks. See on film anonüümsest kunstnikust, kes seisab robinhoodlikult kannatajate eest ja viskab rikaste kunstikogujate üle nalja. Müts maha režissööride ees, kes on kaamera ette toonud nii Banksy tööde varastamisega kurikuulsaks saanud kunstikoguja kui ka kunstniku endise lähedase töötaja. Kes ootab vastust küsimusele, kes Banksy nime taga tegelikult peitub, peab pettuma. Filmi lõppedes on tunne, et Banksy võib olla kes tahes, ka su parim sõber (või kõik su sõbrad üheskoos).
