Tasuta iharad mängud Vaalas

Lilian Mosolainen sünteesib oma ekspressiivsetel maalidel värvi ja kompat.

Möödunud teisipäeval avati galeriis Vaal eesti keskmise põlvkonna maalija Lilian Mosolaineni näitus „Tasuta“.

Vaevata tunneme ära kunstniku, kes juba viisteist aastat on püsinud kindlate stiilireeglite ja teemade raames.

Mosolainen tuli kunsti kaheksakümnendate lõpukolmandikul – ajal, mil iga vähegi eredam värvilaik tundus ekspressiivse pühaduseteotusena apollooniliselt läbikaalutud ja vaoshoitult mustvalgel Eesti kunstimaastikul.

Loosungid nagu „uus ekspressionism“ ja „uued metsikud“ tulvasid piiri tagant Maarjamaale ning kleepusid külge ka siinsetele tegijatele. Mosolainen seostus selles energilises ärkamises Rühm T-ga – uuele alti ja erakordselt mitmenäolise rühmitusega, kellele polnud võõras ka raevukas pintslikiri. Ometi jäi ta ka ekspressionismi tunnistamisel vaoshoituks ja eelistas seda sobitada klassikalise maalikooliga.

Vagur sünteesija

Mosolainen pole kunagi sammunud pealetulevate trendide esireas. Pigem on ta olnud vagur sünteesija. Kui otsime kedagi tema maalimislaadile lähedast, jääme lõpuks pidama Evald Okasel, kadunud Paul Allikul ja Maria-Kristiina Ulasel, kelle aktimaalides leidub Mosolaineni maalide mekki. Eelmainitud härradega ühendab Mosolainenit aga ka teemaderingi range piiritletus. Aiva leiavad nad end naisakte maalimas ning vormikatesse inimkuppelmaastikesse sensuaalselt koloriidikontraste sobitamas.

Arvan, et kurvilis-kumera inimkeha küljes rippumise järjekindlus lubab nende puhul kasutada isegi sõna fetišism.

Eelmainitud härradest eristab aga Mosolainenit tõepoolest suurem ekspressiivsus, seda eelkõige värvikäsitluses. Kui Okase värvisuhted loovad lõpuks mingi tasakaalustatud kompa ja intensiivsuse suletud ringluse, siis Mosolainen lennutab vaataja tähelepanu tihti pildist välja, vedades lõuendile pikki kärepunaseid ja -kollaseid värvitiibu, mille hoogne dünaamika just nagu ei sobigi värvilaama sisse peitunud joonistuse kaalutud kompaga. Näemegi neis piltides tegelikult kahte kunstnikku.

Üks visandab kindla käega lõuendile tugeva kontuuriga staatilise alusjoonistuse, teine aga sõidab sellest hoogsalt üle kirevate vikerkaarevärvide teerulliga. Kuidagi viltuselt. Sünnib konflikt väljapeetud kehakontuuride ja ägetsevate värvivihkude vahel. Mingi hääletu joone ja värvi lahing.

Ja ometi jõuab Mosolainen aeg-ajalt ka leppimiseni. Galerii rõdul näeme väljapeetud tonaalsustes koloriidimaale, mis on algusest lõpuni läbi viidud ühes värvihelistikus ja seetõttu mõjuvad ehk tiba dekoratiivsenagi.

Moodsas kunstis on selline areng kahtlemata käsitletav kriminaalsena – värviharmooniate ilu, eriti segatuna sümbolistlikult ihara igatsusega, on patt. Lihalik patt, mille eest kuraatorid su kividega surnuks loobivad.