Tavaline festivalifilm “Elisabeth” läheb kiirelt meelest ära
Eks iga täismõõtu filmifestivaliga kipub olema nii, et mastaapses seansirodus on kümmekond korralikku ja sadu nn festivalifilme, mis tähelepanu äratamata festivalilt festivalile sõidavad.
Prantsuse režissööri Jean-Pierre Ameris’ teos “Minu nimi on Elisabeth” (“Je m’appelle Elisabeth”) on tüüpiline festivalifilm. Vene Teatri saali on seda vaatama tulnud kümmekond inimest. Kuigi nimiosatäitja, nooruke ning kahtlusteta erakordselt andekas Alba-Gaza Kraghede Bellugi teeb oma tööd enam kui korralikult, on see kahjuks ka kõik, mis järgmise päeva hommikuks filmist meeles on.
Pilt on värviline
Lugu ise on suhteliselt trafaretne – kusagil perifeerias asuva hullumaja direktori ning tema kauni naise peresuhted on sassis ning loomulikult mõjub kodune pinge traumeerivalt nende nooremale tütrele Bettyle, kes osalt igavusest, osalt esimesest põgenemisvõimalusest kinni haarates otsustab isa juhitavast asutusest pagenud patsienti maja lähedal kuuris varjama hakata. Kuigi vaimuhaige noormees Yvon pole just maailma jutukaim sell, tekib tema ja Betty vahel sõprusside, mis filmi lamedavõitu finaalis hollywoodiliku katuselt alla hüppamise ning “inimlikkus võidab kõik” stseenis proovile pannakse.
Nagu üks korralik “Euroopa” film ikka, loobib “Elisabeth” õhku kõik küsimused, mis on inimkonda viimase 2000 aasta jooksul puudutanud – apokalüptilistest kõiksusekõhklustest elu ja surma dilemmadeni välja, nende vahele jääv kaasa arvatud. Pilt on ilus ja värviline, karakterid erilise piinlikkustundeta väljakannatatavad ja narratiiv täpselt selline, mida kvaliteetfilmidele tehtavate rahasüstide üle otsustavad fondinõukogud kirglikult armastavad. Kui ETV samal õhtul soomlaste möödunud aasta suurteost “Paha maa” ei oleks näidanud, pääsenuks “Je m’appelle Elisabeth” selle lehe veergudel ehk kergemalt.
