Tavaline hullus Vaalas – vees, maal ja õhus
Kui seitsmekümnendate lõpul lõi tema slaidimaal Tallinnas ja Tartus platsi puhtaks, siis kunstniku hilisemad arengud vajavad veel ületutvustamist.
Koostöö Priit Pärnaga ja kaastöö nukufilmidele on tema maalidki välja toonud kunagisest jahedast ja imposantsest plakatlikkusest. Filmilik sarm, millega sai vaatajale silme vahele virutada seksika ja dünaamilise kujundi, on lõuendeil ruumi andnud sürreaalselt väändunud maailmale, milles sehkendavad kimäärsed olendid.
Näituse pealkiri on “Vees, maal, õhus” ning selle keskseks tegelaseks on kala, Kristuse ja kristluse sümbol.
Ometi on asi vagapiltide maalimisest kaugel, küll aga väga lähedal Hieronymos Boschi traagilistele põrguvisioonidele. Üldse on eesti kunstnikega midagi lahti. Peeter Alliku hiljutine suurnäitus kunstihoones, Priit Pajose eelnenud näitus Vaalas ning hulk Pärnu radikaale näitavad üles sarnast armastust visionäärsete õuduste, gootika ja sürri vastu.
Kilgi staa on ses anris kõige pikem, ometi seisab ta nüansijagu teistest eemal. Veri ei voola ta piltidel, Saatan ei heida inimesi väävlijärve. Ebardid ajavad piltidel rahulikult inimlikke argiasju, istuvad laua taga, vestavad juttu ja mängivad malet. Tavaline hullus, ei midagi erilist. Just see, võimatute olendite elutsemine tavalises ilmas lükkab Kilgi piltides käima metafooride intriigivõrgu.
