Tavaline linn, kust saab jala põhjapoolusele kõndida
Eesti keeles üsnagi eksitava nimega Teravmäed, mida muu maailma rahvas tunneb kui Svalbard või Spitsbergen, on saarestik (mitte mäestik, nagu võiks nimest tunduda!), mis asub Eestist vaadates peaaegu otse põhjas, Gröönimaa ja venelaste vorstikujulise Novaja Zemlja vahel.
Maailmakaardilt paistab, et see Norra kuningriigile kuuluv maalapp on kaugemal põhjas kui ükski Alaska osa või isegi Kanada-Arktika saarte valdav osa; nii kaugel põhjas, et poolusele on sealt sama pikk teekond kui Tallinnast Kiievisse. Talupoja-loogikat kasutades peaksid Teravmäed ebainimlikku laiuskraadi (78–80 põhjalaiust!) arvesse võttes olema aasta ringi jäävangis, kuid selle asemel möllab seal muljet avaldava käibega turismitööstus, mis meelitab sinna aastas ligi 30 000 külalist. Kuidas on see võimalik?
Põhjusi on kaks. Esiteks muudab Golfi hoovus (seesama, mis toob Eestisse mahedad talved ja suved) Teravmägede kliima ekstreemselt arktilisest mõõdukalt arktiliseks ehk teisisõnu elatavaks.
Teiseks on Norra valitsus piirkonda nii kogukate rahasüstidega toetanud, et mõne tuhande elanikuga Longyearbyen, Te-ravmägede suurim linn ning administratiivkeskus, võib kiidelda infrastruktuuriga, mis puudub isegi Mandri-Norra sama suurtes asulates. 2000 püsi-elanikuga Longyearbyenis on haigla, keskkool, lasteaed, ülikool, poed, pubid, hotellid, sadam, lennujaam, kirik, muuseum, kaevandus, asfalttee ja isegi täispika basseiniga spordikeskus. Pole paha!
Minu tutvus Teravmägedega algas tänavu jaanuaris, kui võtsin vastu kahe kuu pikkuse tööpakkumise ettevõttelt, mis sõidutab Teravmägede külastajaid kelgukoerarakenditega.
Jumalast maha jäetud paik
Üks lausejupp, mille autorit ei tea mina ega ka Longyearbyeni muuseumi esindaja (sealt seinalt ma selle vahva sõnumi üldse leidsin), kirjeldab talviseid Teravmägesid paremini kui ükski raamat, mida ma olen lugenud. See kõlab umbes nii: “See paik on Jumalast maha jäetud ja oleks pidanud ammuilma ka inimkonna poolt maha jäetud olema.”
Teravmägedel ei kasva ükski puu, ei ole ühtki viljapõldu ega isegi köögiviljapeenart. Aastas üheksa kuud on maapind kaetud lumega ning napi, aga elujõulise suve jooksul näevad kohalikud pigem paksu pilvekatet kui päikest. Oktoobrist veebruari keskpaigani katab saarestikku polaaröö, aprillist augustini särab päevavalgus.
Teravmägedel ei ole kunagi elanud küttimisest ja kalastamisest elatuvaid rahvaid ning kui poleks külluslikke söevarusid ja vajadust end Põhja-Jäämeres “strateegiliselt positsioonida”, ei oleks seal arvatavasti tänapäevalgi muud peale ulguva tuule ja teadlaste.
Tuult on Teravmägedel palju. See ei olegi mitte niivõrd temperatuur, mis annab saarestikule arktilise maigu (sest tänu Golfi hoovusele on isegi märtsi keskmine temperatuur kõigest –19°C), vaid pidev (ida)tuul, mis ähvardab lõpuks kõrvad peast külmetada, sest kuigi on hetki, mil tuulelipp ootab lonti vajunult paremaid päevi, keerutab 90% ajast Teravmägedel ikkagi raugematu tuul.
Tuulisema ilmaga võib nn tuulejahutusfaktor (tuntav temperatuur tuulele paljastatud nahal, inglise keeles wind chill) –20-kraadilise temperatuuri paljal nahal paugupealt –50 kraadiks muuta. Külmakahjustus ei hüüa tulles. Ma ei tunne pärast kahe kuu pikkust kogemust ühtki inimest, kes poleks Teravmägedel talvitudes kordagi külmakahjustusi saanud, kuigi üldjuhul saadi need iseenda rumaluse tõttu, näiteks unustati koju näomask või ignoreeriti kipitavat ninaotsa (nagu ma isegi tegin).
Pealtnäha tavaline linn
Arvestades, et tegemist on ühe põhjapoolsema püsiva inim-asustusega maailmas ning arvatavasti kõige põhjapoolsema paigaga, kuhu saab Boeingi reisilennukiga, on Longyearbyen üllatavalt tavaline. “Linn nagu linn ikka,” ütleks keskmine Teravmägede turist, ja eks tal oleks omal moel õiguski, sest linnakese eripära hakkab end ilmutama alles siis, kui vaadata natuke tähelepanelikuma pilguga ringi või peatuda pikemalt/rahulikumalt.
Üks esimesi asju, mis hakkab külalisele silma, on see, et kõik Longyearbyeni hooned, alustades pisikestest onnidest ja lõpetades mitmekorruselise spordikompleksiga, on ehitatud maasse löödud tugipostidele (nagu kanajalgadega tare ühes vene muinasjutus) ja ripuvad õhus. Põhjuseks ei ole stiil ega traditsioon, vaid praktiline vajadus: kui panna ehitised vundamendiga otse igikeltsale, sulataks hoonete soojus maapinna ja majad hakkaksid vajuma.
Pisikeste palkmajade puhul ei pruugi selline “postisüsteem” muljet avaldada, kuid suurte betoonehitiste juures, nagu ülikooli peahoone, hakkame tahes-tahtmata juurdlema: milline peab olema insener või arhitekt, kes suudab suure majakolaka raskuse niimoodi tugipostidele jaotada, et maja aastakümnete kaupa püsti seisab?
Teine Teravmägedele ainu-omane asi on see, et seal ei ole vanu inimesi. Enamik linnas ringi liikuvaid inimesi jääb teismeliseea ja kuldse keskea vahele ning 60. eluaasta künnise ületanuid kõnetades selgub (peaaegu alati) tõsiasi, et nad ei ole kohalikud.
Kui konspiratsioonihuviline võiks selgitada seda teooriaga “Teravmäed on eliitkogukond, kus on koht ainult tugevatele/tervetele ning nõrgad/haiged leiavad end peagi kõrvalejäetuna”, siis linnaruumi kujundajatel on ametlik versioon.
Nimelt ei ole Longyearbyen mõeldudki olema paik, kus nauditakse pensionipõlve, vaid ainult noorte ja keskealiste kogukond, sest Longyearbyeni ülalpidamine läheb Norrale niigi üle mõistuse palju maksma (toit, riided, kütus ja muu eluks vajalik transporditakse lennuki või laevaga, paari tuhande elaniku kohta hoitakse käigus tervet hulka sotsiaalseid organisatsioone ning tehakse pidevaid jõupingutusi paiga elukõlblikuna hoidmiseks) ilma selletagi, et oleks inimesi, kes tarbivad hüvesid, ise Teravmägedele midagi otseselt tagasi andmata.
Seetõttu tuleb arvestada, et vähegi tõsisema vigastuse puhul lennutatakse haige Tromsøsse isegi juhul, kui kohapeal on vahendid tema ravimiseks, ja rasedad naised peavad minema seitsmendast raseduskuust alates Mandri-Norrasse.
Väidetavalt on isegi see edusamm, et Teravmäed on muutunud meeste kogukonnast pere- ehk meeste, naiste ja laste kogukonnaks, sest mõnikümmend aastat tagasi elasid Teravmägedel vaid mehised kaevurid ja mõni üksik meelekindel naine.
Kuigi Teravmäed kuuluvad vormiliselt Norra kuningriigile, võimaldab piirkonna eristaatus toimida oma seaduse, maksusüsteemi ja isegi immigratsioonipoliitika järgi.
Teravmägede “elamis- ja tööluba” tähendab lihtsustatult seda, et Teravmägedel võib elada igaüks, kes suudab iseseisvalt hakkama saada, hoolimata sellest, missugune on Norra viisapoliitika päritoluriigi suhtes. (Iseasi on Teravmägedele saamine, sest Oslo ja Tromsø kaudu toimivad liinilennud eeldavad Norra õigusruumi sisenemist ja viisat, kui seda peaks vaja olema.) Samal ajal on kohalikel ametivõimudel õigus tagasi saata igaüks, kes ei suuda tõendada, et tal on piisavalt raha enda ülalpidamiseks.
Mis maksudesse puutub, siis sama lihtsustatult võib öelda, et maksud on Mandri-Norrast madalamad – seda nii töötasudelt kui ka alkoholilt-maiustustelt.
Poes see teadmine kedagi ei aita, sest hinnad on Longyearbyenis (ausalt ja liialdamata öeldes) röögatud: piimapaki eest tuleb välja käia 40, keefiri eest 70, müslipaki eest 75, värske leivapätsi eest 50 Eesti krooni. Üldreegel on, et mida kiiremini riknev kaup (ja mida suurem on vajadus transportida seda lennuki, mitte laevaga), seda rohkem ta maksab.
Minule tähendas iga poes-käik dilemmat, kas võtta riiulilt liiter piima või suuuur pakk komme, sest alkoholi mittetarbijana olid maiustused ainsad, mille puhul ma tundsin, et hinnad on väiksemad kui Oslos (eriti piimatoodetega võrreldes).
Hoolimata jalust rabavast hinnatasemest saavad Teravmägede elanikud iseendaga väga hästi hakkama, sest ka sissetulekud on skandinaavialikult kõrged. Linnas peaaegu polegi kuritegevust ning maju hoitakse lukustamata, autodel jäetakse isegi võtmed süütelukku.
Minu tööandja Jens ütles tabavalt: “No jah, lähed ja varastad laiekraaniga teleri – aga mida sa sellega peale hakkaksid? Kas viiksid lennukiga koju või?”
Talveimede Meka
Nende jaoks, kel rahakott vähegi kannatab ja võimaldab giidi juhitud retkesid tellida, on Teravmäed tõeline talveimemaa, sest norralased on suutnud (suureneva turistivoolu kiuste) hoida ümbrust niisugusena, nagu ta võis olla enne esimeste inimeste saabumist.
Kui jääkarude nägemiseks tuleb arvatavasti võtta mootorsaaniretk saarestiku idarannikule (Longyearbyeni läheduses nad aasta läbi laevatatava mere tõttu eriti tihti ei liigu), siis põhjapõtru näeb mitte ainult mägedevahelistes orgudes, vaid ka linnatänavatel.
Muide, jääkarud. Nemad on üks põhjus, miks on kogenud juhita matkamine Teravmägedel VÄGA rangelt ebasoovitatav. Valged karud on saarestiku vaat et täieõiguslikumad elanikud kui inimene.
Külma ja
sooja kontrast
•• Ronida liustiku sisse, sulavee loodud käänulisse kanalisse, mis helgib pealambi valguses justkui mustmiljon vääriskivi, ning juua kaasavõetud termosest mee ja mustasõstrasiirupiga maitsestatud kuuma teed, enne kui ronida tagasi tähistaeva alla, kus tantsivad virmalised.
Foto kordumatust liiklusmärgist
•• Mida tuua kaasa peale elurõõmu ja tervisest pakatava naeratuse? Foto Teravmägedele ainuomasest liiklusmärgist “Ettevaatust, jääkarud! Kehtib kogu Teravmägede territooriumil” ning kohalike kunstnike poolt põhjapõdrasarvest valmistatud kaelaehe.
