Teater puhtast armastusest sünnib endises kolhoosi lehmalaudas
Kõigepealt Haapsalu maanteed mööda Tallinnast umbes 70 km Palivereni, sealt edasi 12 km Martna poole, Kirnast pööre vasakule ja mõned kilomeetrid edasi, kuni silm märkab Saueaugu teatritalu nimelist vaatamisväärsust tähistavat pruuni teeviita.
Esimene hoone, mis teele ette jääb, ongi kunagine kolhoosilaut, nagu neid nõukogude võimu saabudes suurte talude varadest moodustati. Nüüd on aga hoone juba viiendat suve hõivanud teater. Lauda lakas askeldab talu peremees Margus Kasterpalu.
Isale antud lubadus
Talu nüüdne omanik Margus Kasterpalu on õppinud eesti keelt ja kirjandust ning põhiaja veedab perega Tartus teatriasju ajades. Nii võib Marguse jutu toel mõista piina ja muret, millega surev vana Kasterpalu kord esiisade talu tulevikule vaatas. Alguses oli vanaperemees poja teatritalu ideed kuuldes skeptiline, viimastel tundidel aga andis oma nõusoleku: “Tee siis pealegi teater.”
Marguse õe käest, kes juba mitmendat suve köögitoimkonnas askeldab, kuulen: “Hoolimata sellest, et talu 40 ha maad seisab söötis, on Margus siiski hästi täitnud isa viimast palvet talu mitte käest ära lasta.” Heinaküüni kujundatud baar, kus etenduse vaheajal saab maitsta traditsioonilist kodust hernesuppi soolalihaga, sai just hiljaaegu uued lauad-pingid.
Kasterpalu teeb publikule avatud valdustes näitliku ringkäigu, alustades heinamaale rajatud parklast ja sealt üle välja talu hoovi poole kulgevast niidetud rajast. Tee äärde jääb ka pada, milles etenduste õhtutel podiseb hernesupp. Publikut koheldakse soojalt nagu häid külalisi, samas ei tasu külalislahkust kuritarvitada: talu magamiskamber on siiski vaid perekonnaruum. Tegemist ei ole ju koduloomuuseumi, vaid taluga, mida üks perekond peab oma koduks.
Ühe lavastuse sünd
Hoovis sibab ringi neidusid, kelle hulgas Kasterpalu enda tütargi. Mehed ja naised, kes parasjagu näitesaalis tegevuses pole, püüavad hoovis kasulikud olla. Järjepanu saabub lavastuse kontrolletendusele kutsutud külalisi. Kõigest sellest häirimatult askeldavad vana aiakäru kallal noorimad Kasterpalud, kolm-neli aastat vanad poisikesed. Aeg-ajalt kostab üle õue hõikeid. “Kus see toru sealt saunast saanud on?” hüüab helikunstnik Toomas Lunge, kellele on ülesandeks tehtud saun küdema panna. “Oi, seda on meil seal esimeses vaatuses ju vaja, etenduse vaheajal saab ju tagasi tuua,” hõikab Kasterpalu vastuseks. Nagu hiljem kunstniku Aime Undi jutust selgub, on kujundus enam-vähem kohapeal leiduvast kokku klopsitud. Ja kokkuklopsitud lava sobib selle ruumi jaoks ülimalt hästi.
Jaan Kruusvalli lühinäidendid, millest õhtu koosneb, kujutavadki just üksikute, asustusest eemal paiknevate inimeste kodu, kes on samamoodi kättejuhtuvast endale ümbritsevast maailmast eraldatud varjupaiga loonud. Mingil määral nagu elu heidikud, kellel ei ole tahtmist või jõudu loovutada loodusjõududele selle paiga viimast inimeksistentsile kohandatud tükikest.
Aime Undi vana seelik
Institutsionaalse teatri juures asuvaid töökodasid ju Saueaugul kasutada ei ole, kõik paigaldatakse oma jõududega. Emale, kes samal ajal ka Pärnus Ingo Normeti “Martini ja Mary loos” ametis, on nõu ja jõuga appi tulnud samuti lavakunstnikust tütar Liina Unt. Raskemate asjade paigutamisel panevad meesterahvad käed külge. “Eks ta raske ole, ilma autota Pärnu ja Saueaugu vahet sõita,” ohkab Aime Unt. “Aga kuidas sa Kasterpalule ära ütled, nii huvitav koht veel pealegi. Päris lauta pole ma oma pika karjääri jooksul kujundust teinudki,” lisab ta naljatavalt.
Ka helikunstnik Toomas Lunge leiab, et Kasterpalule on võimatu ära öelda. “Seelik on minu vana, osa rõivaid on laenatud Linnateatrist,” pajatab Aime Unt rõivaste saamisloost. Kirju kittel kuulub hoopis Liina Undile. “Lavastuses ühte kahest tegelasest mängiv Kaie Mihkelson on kunstnikule väga sobiv näitleja, ta ei karda laval vajadusel ka kole välja näha,” avaldab Aime Unt. “Temaga koos töötades saan kergemini realiseerida oma vaimusilmas tekkinud ettekujutust.”
Teine lavastuses kaasa tegev näitleja Aleksander Eelmaa on Margus Kasterpalu sõnul kaasa löönud kõigis tema Saueaugu projektides. “Seda aita, mis on naaberkülast kohale veetud, nimetamegi seepärast Sassi aidaks,” juhatab Margus läbi õunapuuaia kõnealuse aida poole. Selles elavad näitlejad naudivad veel viimaseid privaatsushetki ega taha enesestmõistetavalt ajakirjanikust ja fotograafist kuuldagi.
“Sass oligi tegelikult see, kes näidendi leidis ja oma koduteatri, Eesti Draamateatri lugemisõhtul ette kandis. Alguses mõtles ta selle ise lavastada, siis aga pöördus minu poole,” jutustab Kasterpalu loo leidmisest.
“Aga ega Saueaugu teatritalu ole vaid ühe isikuga seotud,” seletab Kasterpalu. Pigem on see nagu katusorganisatsioon, mis teoks saanud paljude abivalmis inimeste jõududega. Ka sellel suvel käis VAT teater siin oma “Teenrit” ja “Kohtumine trompetis” mängimas. Saueaugul sünnib kunst armastusest teatri vastu. Iseenesest mõistetav, et paar mängukorda 120-kohalise saaliga selliseid eesti teatri tipptegijaid ära ei majandaks.
