Andrus Vaariku keskmised sõrmed on illustratiivsed. Juba paar hetke hiljem teatas ta laval lõbustatult, et nii hästi nagu Nuter ta muidugi ei mängi. „Kinnitan, käsi südamel, et enda kohta mängisin ma tõesti hästi!” Foto: Rauno Volmar

Enne kui seekordsest teatriauhindamisest lähemalt rääkida, üks profülaktiline lugemissoovitus: Maarja Kangro „Minu auhinnad”. „Kultuur läheb üha rohkem auhindade nägu, mis sellest, et auhind ei ole see „päris asi”, mille nimel midagi tehtaks või mis jääks,” (lk 185) kirjutab Kangro. Ühelt poolt on auhindamises ebavõrdsust ja selle kasvatamist, teisalt tunnustamist ja motiveerimist, kolmandaks pakub see võimaluse orienteeruda auhinnatavas kunstisfääris veidi paremini.

Teatriauhindade puhul räägitakse nominentidest ja laureaatidest joonistunud pildist, mis rohkem või vähem peegeldab teatrimaastiku praegust olukorda. Sel korral tundub, et ehk enamgi kui auhinnad ise, peegeldasid seda just mõned eredamad hetked tänukõnedest, mis ei piirdunud sugugi tänamisega. Jah, ma mõtlen siin muu hulgas Juhan Ulfsaki kõnet, mida pean siiralt kõige olulisemaks tänukõneks (või praegusel juhul ka hoiatuskõneks), mis minu teatrimällu Eesti teatri aastaauhindade kontekstis mahub. Aga mitte ainult.

Muidugi, kes ei tahaks vähemalt pidupäeval olla korrakski suhkruvatises maailmas, täis rõõmsaid inimesi, sõpru ja toetust, ent võib-olla just seda paremini kostab inimeste hääl, kes peavad oluliseks suu lahti teha, kui tundub, et asjad hakkavad hapuks minema.

Foto: Rauno Volmar

Irooniline, et Ulfsaki hoiatuskõne hakkas vaid päev hiljem tunduma peaaegu isetäituva ennustusena, kui ilmus uudis ringhäälingu nõukogu liikme Martin Helme kirjast nõukogule, milles ta nõudis EKRE-kriitiliste ajakirjanike karistamist. „Kas juhatus kavatseb taas, nagu tavapäraselt, käsi laiutada ja öelda, et ups, proovime tulevikus paremini. Või on plaanis oma totaalset kallutatust ja ebaprofessionaalsust demonstreerinud töötajad eetrist maha võtta?” kirjutas Helme. Ehk on tal rõõmu sellestki, et ETV teatriaauhindade alla tunni kestnud saatesse ei mahtunud Ulfsaki kõnest kõige muu hulgas ka lause: „Aga võibolla meie järgmisel kultuuriministril on ilus kaabu.”

Ei ole hullu, ERR-i kultuuriportaalist saab järele vaadata terve ülekande.

Juhan Ulfsaki kõne kõrval olid olulised nii samalaadset mõtet kandev Eero Epneri huumoriga pikitud sõnavõtt kui ka hoopis teisest ooperist Laur Kaunissaare pühendus. Tema ja Aare Pilv võtsid suurema meeskonna nimel vastu algupärase dramaturgia auhinna „Oomeni” eest. Kaunissaare mainis lavastaja Jarmo Reha algset mõtet teha lavastus millestki, mis kunagi oli ja mida enam ei ole. „Oli mõte, et pühendaks preemia õmblejatele, kes hiljuti koondati.” Lühike pühendus, mille taga kumab viide Narva minevikule (Kreenholmi vabrikuga seotud identiteet), olevikule ja tulevikule. Kuidas kujundab linn edaspidi oma identiteeti?

Teatripeolt ei puudunud ka pidulikkus ja südamlikkus. Südamlikke hetki jagus enam kui küll. Toetavatest aplausidest oli selgelt näha, kui kõrgelt hindavad teatriinimesed ise lavataguste jõudude väärtust – teatri tehniliste töötajate auhindade laureaadid said korralike ovatsioonide osaliseks.

Üks südamlikumaid hetki oli kahtlemata Eesti näitlejate liidu auraha üleandmine Volli Kärole. Terve saal oli püsti.

Eesti näitlejate liidu auraha sai Volli Käro. Terve saalitäis publikut tunnustas näitlejat püsti seistes. Foto: Rauno Volmar

Või Andrus Vaarik, kes auhinnast kuuldes näitas samas kategoorias nomineeritud Egon Nuterile kaht keskmist sõrme, lavale läks ja žüriid tänas: „Küps otsus! Kinnitan, käsi südamel, et enda kohta mängisin ma tõesti hästi!” Seejärel tunnustas ta oma kaasnominente.

Või Ruslan Stepanov, kes auhinda vastu võttes teatas, et tema unistus on olnud ema ja isa televiisori vahendusel tervitada. Kultuuriportaali ülekandest said nad poja tervitused loodetavasti kenasti kätte, ETV saatesse see kahjuks ei mahtunud.

Või Allan Noormets, kes sõnas, et teatriauhindadelt ei ole ta varem kunagi midagi saanud. „Aga see on ikka tähtis hetk küll!”

Või Tatjana Kosmõnina, kes on esimene näitleja Vene Teatri ajaloos, kes sai parima naispeaosatäitjana aastaauhinna laureaadiks.

Viimaks sügavalt isiklik seisukoht, milles loodan sellegipoolest mitte üksi olla: tahaksin väga, et järgmistel aastatel oleks põhjust pühendada mõtted eelkõige just neile soojadele, emotsionaalsetele, südamlikele hetkedele. Et hoiatuskõnedeks ja neist rääkimiseks ei oleks põhjust. Mitte hiiliva õhu kinni keeramise pärast, mida kahtlustab Eero Epner kõrvalolevas intervjuus.

Või tegelikult piisaks kenasti sellestki, kui saaks tagasi pöörduda armsaks saanud tüütu jauramise juurde teemal, kas laureaadiks sai ikka õige inimene, kas kõik väärilised asjaosalised said nomineeritud, kas auhindade kategooriad on eksitavad, ebapiisavad või žürii kallutatud. Ja nii edasi ja edasi.