10.09.2014, 04:30
Teatrifestival Draama 2014: keda puudutas, sel lõi hinge helisema
Sügis, Tartu, Draama. Teatrid pakivad oma tükid kokku ja transpordivad Emajõe äärde. Rida väljasõite ülikoolilinna, ühendajaks kuraatori kõikvõimas sõrm.
Tugev füüsiline kohalolek Renate Keerdi lavastuses „Pure mind”. Etendus, mis oli üks tänavuse festivali põnevamaid, sukeldus häbitult värvilisse alateadvusse ja lubas vaatajal enda omas sobrada, ei kartnud sensuaalsustki.
Olin aastaid tagasi nende seas, kes osutasid Draama varasema mudeli nõrkusele: kui iga teater valis ise, mida mängida, sai kava kokku üsna rabe. 2010. aastal mindi üle kuraatorisüsteemile, loobuti auhindadest ja tagasiside andmise tänamatu roll jäi kutsutud kriitikutele. Arvan praeguseni, et uus süsteem on parem: erinäolised kuraatorid nopivad teatriaastast oma kriteeriumide järgi eri galeriid – eriti vahva oleks, kui jätkuks raha sama aasta saagist radikaalselt eri festivale kokku panna. See näitaks veelgi ilmekamalt, et kunstil ei ole absoluutseid mõõdikuid.
