Teel Arkaadia poole

"Meil on veel aega, kuni enam pole aega. Seda aeg tähendabki."

Meelis KapstasVähestel vaimuinimestel õnnestub jõuda endas tasakaaluni nagu näitlejal-tõlkijal Anu Lambil.

Need, kelle päev möödub oravana rattas, hakkavad varem või hiljem tunnetama pealiskaudsust. Siis unistatakse milleski lõpuni minna, süveneda. Need, kelle elukutses on eraklik põhjalikkus, igatsevad va-hel pääseda elukarussellile. Kõik me tahame vaheldust.

Näitleja-tõlkija pole sage ühendus. Anu Lamp on seejuures tunnustatud nii väga hea näitlejana kui ka tõlkijana. Ta on vahendanud eesti keelde ligi 30 näidendit. Nende hulgas Tom Stoppardi "Arkaadia", ühe sügavama ja laiahaardelisema teatriteksti, mis sel kümendil Eestisse jõudnud.

Ibsen on öelnud, et kirjutamine on kohtumõistmine enda üle, kas ka tõlkimine?

Enese proovilepanekuna küll. Iga asja puhul maksab ainult see, palju sa ennast sinna sisse paned, kui aus oled, teatud alastus. Teatris mängimise puhul tajun seda eriti teravalt – kui vähesed lõpuks siin järele jäävad! Ma ei mõtle füüsilist kohalolekut. Mingi kaitsekiht on igal inimesel, ei saa end lõpuni mängu panna.

Kas näitlejana tajute seda teravamalt kui tõlkijana?

Arvan küll, nagu kirjutamise puhul, et tõmmatakse seesmine tõmblukk lahti. Tõlkimine on rohkem vahendamine. Aga ka kohtu-mõistmine oma võimete, tajumiste ja taipamiste üle. Kui palju suudad teise inimese loomingusse, ajastusse, tegelastesse sisse elada.

On hea kui kirjanikul ja lavastajal on oma teema ja stiil, kas ka tõlkijal?

Kindlasti. Rida, mis ühe tõlkija töödest välja joonistub. Ma ei mõtle ennast.

Kui ma mõtlen Zweigi "Eilse maailma" peale, siis on selles lisaväärtus, et see on just Kross, kes vahendab Zveigi sõna – et Kross on ka juures.

Väikeses Eestis vist ainult oma rida ajada ei saa?

Aga on nii ilus mõelda, et kuskil Läti külas oli Rein Sepp – et ei ole aega ennast raisata.

Stoppardi "Arkaadias" öeldakse, et tähtis on viisi eristamine mürast. Millist näidendit tõlkides on see kõige raskem olnud?

Ongi "Arkaadia" oma mitmetähenduslikkuses ja lakoonilisuses, mida on raske edasi anda, aga mis just ongi Stoppardi puhul võluv. Mul pole ühegi teise näidendiga olnud tunnet, et tegu oleks nagu ladina keelega. Nii kontsentreeritud on Stoppardi keel, lühike ja tihe. Tõlkides oli mul tunne nagu istuks uuesti 18-aastasena Richard Kleisi juures ladina keele tunnis: sul on Cicero kõne ees, sõnadest saad aru, aga ei oska mõtet sama tihedalt eesti keelde kokku suruda.

See kontsentreerituse aste on "Arkaadias" ka – kuidas säilitada Stoppardi sentenslikku lauset, et sõnad vohama ei läheks, täpsus ära ei kaoks.

Vaimsust ja kultuuri peetakse ikka millekski eeterlikuks ja kehaväliseks. Stoppardi "Arkaadias" palub Thomasina oma koduõpetajat Septimust, et see õpetaks talle asjade õiget tähendust. Stoppardi "Arkaadia" tähendus on ka selles, et kõrgkultuur on seksuaalsuse vorme, inimese kehalikkuse teenistuses: "Isegi Arkaadias – seks, kirjandus ja surm."

Sellest on kirjutanud tõeliselt võluva nõtke artikli Jaan Undusk "Teatrielus".

Aga kui Stoppardist veel rääkida, siis kummalise elamuse sain lugedes Stoppardi tõlkes Tshehhovi "Kajakat". Kusjuures intervjuudes on Stoppard öelnud, et ei oska vene keelt ja sellepärast on tal tänaseni lugemata "Sõda ja rahu", mida ta originaalkeeles lugeda tahab.

Tshehhovit tõlkides tegi Stoppard midagi sellist, mida meie siin vaevalt kunagi teeks. Meie tõlkimise traditsioon on olnud väga täpne. Stoppard aga teravdas isegi Tshehhovit ennast.

Näiteks kui Tshehhovil on remark, et tegelane esitab oma monoloogi üksi, siis Stoppard jätab lavale veel kaks tegelast, kes aga ei pane tähele, et keegi pihib oma sisimat saladust. Sellega teravdab Stoppard tõlkijana lavastajalikult Tshehhovi tegelaste möödarääkimisi.

Väga hästi oli ta inglise keelde vahendanud Treplevi dekadentliku näitemängu: inimesed, lõvid... Eesti tõlkes ei saa aru, miks see rivi on kokku pandud. Vene keeles hakkab siin l-täht mängima: ... Stoppardil on selle asmel m-täht: monkeys, mankind... Nii satuvad sinna rivvi ka jaanalinnud ja nurmkanad, lihtsalt kõla pärast. Ja see kõik mõjub samasuguse vormiga mängimisena nagu vene keeles!

Järelsõnas oma tõlkele astub Stoppard dialoogi Tshehhovi vaimuga, ja selleks on tal vist juba õigus ka. Ta vabandab omapoolsete muudatuste pärast ja avaldab elegantselt lootust, et Anton Pavlovitsh mõistab teda.

Olete Stoppardiga korra ka kohtunud. Kas kehaliku "Arkaadia" autor oli ka elus lihast ja verest mees, mitte erak elevandiluutornist?

Jah. Nii nagu ta kirjutab, nii pillub ta ka vesteldes aforisme. Kui keegi tegi talle selle kohta komplimendi, siis vastas ta " ma tean, see on mu viga". See toob ju kaasa selle, et hakatakse otsima igast sõnast suurt tähendust.

Kohtusime Riias, lätlased olid ta kutsunud vaatama oma "Arkaadia" lavastust. Lätlased tunnistasid talle, et nad olid mõelnud pikka aega, mida Stoppard mõtles fraasiga "Londonis me tantsisime valssi nagu hiired". Stoppard vastas siis, et ei ei midagi erilist, see väljend lihtsalt meeldis talle.

Linnateatri lavastust pole Stoppard näinud, küll sai ta lätlaste lavastust võrrelda Elmo Nüganeni lavastusega Petrburis, mida ta arvas?

Ta oli viisakas, aga ka aus. Küsis kohe selle kohta, mis talle ei meeldinud. Elmo lavastuses oli lõpus valsi asemel ballett. See oli ta esiemene küsimus, sest see oli revolutsiooniline murrang, mille valss tantsuajalukku tõi, sest nüüd oli kaks inimest tantsides teineteise embuses. Seni oli tantsimine piirdunud käest kinni hoidmisega. Peterburis pidi Elmo alistuma vene traditsiooni survele.

Mõtlesin enne, et kuidas ma temaga siis nüüd rääkimist alustan. Aega oli ju niivõrd napilt, kümmekond minutit enne etendust, pidi kohe midagi ütlema. Siis ma ütesin, et kui kummaline on lõpuks rääkida mehega, kellega sa oma elust nii palju päevi ja nii palju öid oled koos veetnud.

Millega ta vastas?

Ma jäin talle meelde, me rääkisime pärast etendust edasi.

"Arkaadia" kõrval olete oma teise lemmiktõlkena nimetanud Paul Claudeli "Vahetust," mis täna Linnateatris esietendub. Kui "Arkaadia" näib inimeste kehalikkust isegi ülimas aupaistes, siis "Vahetuses" vastupidi on instinktide järgimises häda ja viletsuse algus: "Ära süüdista mõistust, vaid loomalikku ja silmakirjalikku hinge, julmuse instinkti".

Mõneti on need näidendid vastandid küll. "Vahetuses" on kirjas kohustus oma vaimu ees, sest keha domineerib meis nagunii. Et me ei tohi mingeid asju soiku jätta, maha magada. Aeg läheb kohutavalt ruttu.

Mihkel Mutt kirjutab tänases Arkaadias, et tõeliste väärtuste ja sopa vahel hakkab jälle selginema. "Arkaadiat" vaatab Linnateatris huviga väga erinev publik. Kuidas selle kõrg- ja massikultuuri hägustumisega teatris praegu on, lähenevad nad veel või enam mitte?

Stoppard on kindlasti muuhulgas ka väga osav manipuleerija. "Arkaadia" puhul on ka ilmne ülemõtlemise oht. Kui sinna seda seksuaalsust sisse, liha luiele ei tule, siis ta ei pruugi olla iga vaataja jaoks huvitav.

Ent laiemalt, kas viimasel ajal loetud-tõlgitud näidendite põhjal võib mingit suundumust siin üldistada?

Ma ei söandaks vastata, aga kui Mihkel nii tajub, siis tunnen selle üle ainult rõõmu.

Noore iiri menukirjaniku McDonaghiga tõusis kõneks tarantinolikkus teatrilaval, võib selles näha uut suunda teatritekstides?

Võib-olla. Mina mõtlesin McDonaghi puhul sedasama, millest ma alustasin: see on lihtsalt mu jaoks kirjaniku äärmine ausus, samasugune alastus nagu näitlejate puhul. Tihti on näidendites kõik ikka natuke ilusam, väljamõeldis domineerib. McDonaghi "Connemaras" on lõpuniminek inimese vägivalla näitamisel. Mind hämmastas, kui mõni ütles näidendi kohta "ropp". Mina ei näinud seda, pigem läbi selle ilu.

Samas Jimi Cartwrighti näidend "Tee", jättis tunde, nagu mulle oksendataks näkku. Ja mul oli saalis tunne, nagu oleksin ma milleski süüdi. "Tee" on minu jaoks flirt roppusega, McDonagh on palju julmem ja ausam. Ükskõik, milline see peegel on, mille teater meie ette asetab, aga ta peab olema aus.

Kas ka Nicky Silveri "Lendsaurustes" pole teatraalsemal kujul seesama – kõik on nii hirmus, et hirmus saab ilusaks?

Jah, aga mulle meeldib McDonagh rohkem. Aga Ingomar Vihmar "Lendsauruste" lavastajana oli osanud seda näidendit lugeda. See on lavastajal tegelikult väga suur oskus. Nagu elu lugemise oskuski.

Vene ja ameerika keelele on loomupärased nii ohtrad vägi- kui ka lembesõnad. Kumba on raskem eesti keele nivoole sobivaks tõlkida?

Vene või inglise keele mahlakate roppuste üksühele tõlkimine mõjuks eesti keeles väljaimetuna. Meil on "raisk" ka juba tugev sõna. Ega me eesti keeles lembesõnu ka ei loobi.

Eesti keeles on aga väga palju onomatopoeetilisi sõnu, praginaid ja raginaid – metsaelu. Mäletan lapsepõlvest, kuidas Olga Samma rääkis, et Krossi on raske vene keelde tõlkida, sest eesti keel on hämmastavalt rikkam looduskirjeldustes.

Mõlemad teie lemmikud, "Arkaadia" ja "Vahetus", on tõlgitud viis aastat tagasi, kas see tähendab, et tõeliselt omi tekste kohtab harva?

Võib-olla on nad mulle armsad sellepärast, et ma ei ole nii raskete tekstidega kokku puutunud. Ma elasin nendes kahes maailmas pikalt.

"Vahetus" on nagu "Arkaadiagi" väga lakooniline, ja samas juhtub nii palju. Kõik toimub siin ühe päeva jooksul – kolm vaatust: hommik, lõuna, õhtu. Kogu inimese elu on nagu peo peal. Võimalus, mis lastakse käest libiseda, ja alles hiljem saadakse aru, mis oli õige. Et kõik pöördub bumerangina tagasi. Kõik see on siin nii lühikesse ajahetke tihendatud.

Nagu "Arkaadiagi" paneb see näidend mõtlema ajale. Kuna terve elu mängitakse ühe päeva jooksul läbi, siis tuletaks see nagu meelde, kui lühike on inimese elu, et elu ei ole kellelegi niisama antud. Aeg-ajalt lööb mulle hoopis teistes olukordades ette see, kuidas Marthe "Vahetuses" ütleb oma venna kohta, kes jõudis elada ainult seitse päeva: "Ta astus siit maailmast läbi nagu mesilase vari."

"Arkaadias" on lause: "Meil on veel aega, kuni enam ei ole aega. Seda aeg tähendabki."

Olete tõlkinud nii "Hamleti" kui ka "Suveöö unenäo". Kas Shakespeare on ka teatri tõlkija jaoks see kõige-kõige, mõõdupuu?

Kindlasti on ta millegi mõõt. Kuidas panna ta kõlama nii, et lavalt jälgides, raamatulehte tagasi keeramata, oleks võimalik mõttest aru saada, et Shakespeare i poeesia säiliks.

Inglise blankvärss on viiejalaline jamb, stroof on kümnesilbiline, stroofi viimane silp rõhuline, esimene rõhuta. See jambi "südamerütm" võimaldab käies rääkimist. Öeldakse, et Shakespeare on kirjutanud oma näidendid Avoni kaldal kõndides. Ma arvan, et ka eesti keeles tuleks tingimata püüda säilitada kümnesilbilist

stroofi, sest Shakespeare i tõlgetes esinev 11-silbiline stroof tekitab kõnelemisse rütmilokse – kaks rõhuta silpi satuvad kõrvuti ja kõndides läheb Avoni ääres samm sassi.

Ometi – mind ärritab, kui Georg Meri tõlkeid kirutakse. Ta on teinud aukartusäratava töö, see on lähtealus. Kõik järgnevad tõlkijad tutvuvad ju eelmiste tõlgetega, see kergendab ka edaspidist tööd. Ühel on õnnestunud üks asi paremini, teisel teine, igal järmisel on võimalus need koondada.

Ent tõlkida kogu Shakespeare i looming, panna sellele suur osa oma elust?

Jätke mind sellest küsimusest välja. Aga ma olen mõelnud selle sama Rein Sepa peale. Elada kuskil nii pühendunult, minna ühte maailma nii sisse. Selles on oma võlu. Sellisel põhjalikkusel.

"Et in Arcadia ego!", üks võimalus oma Arkaadiaks?

Jaa, raudselt. Minu tüübile, ma arvan, et see sobiks. Inimene ei jõua ju kõigega tegelda. Mitte et see oleks mingi elevandiluust torn..., aga ma ei tea paljudest asjadest mitte midagi, selle jaoks pole olnud lihtsalt aega.