Teeneline märter tuli külla, vene kogukond on sillas

Šemjakini näitus Linnagaleriis lööb vaatajarekordeid. Kunsti on vähem kui kopka eest.

Eestlasele käib rida asju igavesti üle mõistuse. Näiteks see, et venelased kohe peavad oma parimad pojad sulgema hullumajja, ajama hauda või välismaale, et neid piisava aupaklikkusega kummardada.

Linnagaleriis avati möödunud nädalal kunstnik Mihhail Šemjakini graafikanäitus. Šemjakin on tüüpiline nõukaaegsete repressioonide ohver, kes nüüd, rehabiliteerituna, kümbleb juba tosin aastat dissidendi aupaistes.

Nüüdseks juba kuuekümneaastane kunstnik heideti omal ajal Repini kunstiinstituudist välja ideoloogilistel põhjustel ning kupatati sama soojaga algul seevaldisse ning mõni aasta hiljem üldse Venemaalt minema. Pariis ja New York said ta edasisteks elupaikadeks, vene emigrandid sõpradeks. Preemiaid ja publikumenu jagus talle vabas maailmas piisavalt, ka audoktori tiitleid ja kohti vene põrandaalustes kunstikataloogides.

Kadunud poja tagasitulek

Andrei Voznessenski on teda nimetanud vene underground’i mustaks printsiks, Vladimir Võssotski pühendanud talle poeesiat, Sergei Dovlatov käsitlusi.

Kogu see kangelaslik renomee on nüüd kasseeritud rammusateks dividendideks. Jeltsini Venemaa lasi lindprii tagasi kodumaale ning see osutus triumfaalseks. Šemjakin sekkub üheksakümnendatel aktiivselt kodusesse näituseellu, pälvib monumenditellimusi uuenenud Venemaa ajaloolistele kangelastele ja esineb seeriasaadetega kultuurikanalitel. Temast on saanud tuntud telenägu ka väljaspool Venemaad. Putini Venemaal on temast saanud ametliku kunsti aare. Šemjakini külalisnäitus Tallinna Linnagaleriis lööb esimeste päevadega kõik senised vaatamisrekordid. Kohalik vene kogukond on sillas.

Aga tegelikult

•• Kõik see oleks ju kaunis, kui mitte seinal rippuvad pildid poleks täielik saast. On ilmne, et dissidendist on saanud veteran, kes soojendab end möödaniku kangelastegude aupaistel.

•• Sellist pärasürrealismi, mis eelistab sulguda dostojevskilikesse hallutsinatsioonidesse ja haihtuda pilvepealsesse metafüüsikasse ajal, mil verd valatakse tema nina ees tänavakividel, koolides ja teatrisaalides, ei saa nimetada kuidagi teisiti kui lojaalne kroonukunst.

•• 1993. aastal pälvis ta Vene kultuuritegelaste riigipreemia, 1997. aastal presidendi preemia ja aastal 2001 Peterburi linna preemia Petropolis. Putini preemia tuli asja eest–see kunst väidab end olevat sotsiaalkriitilise, kuid tegelikult vaikib maha diktatuuri triiviva Venemaa tänase palge.

•• Kõik sotsiaalsed viited on piltidest välja roogitud, jäänud on vaid pidetu sürrimullike, millest praegustel repressiooniohvritel pole suurt abi.

•• Uus impeerium ehib end vana avangardi sulgedega ja viimane laseb sel rahumeeli sündida.