„Anna Karenina” on fenomenaalne teos. See ei ole lihtsalt üleskirjutatud lugu, vaid elav peegel. Igaüks, kes seda loeb, äratab selle ellu ja see on värske ajas ja ruumis, kus neid sõnu loetakse. Lugemine muutub meditatsiooniks, enda emotsionaalsel maastikul toimuva peegelduseks. Minu meditatsiooniprotsessis „Anna Kareninaga” ilmusid selged nägemused, mismoodi saab tantsukunsti kaudu vahetult edastada seda, mida lugeja võib ehk üksnes aimata. Ehk kuidas vahendada koreograafia kaudu seda, milleks sõna ei küündi. Sealt, kus lõpeb sõna, algab liigutus.

Jääb mulje, et teisi esinemiskunstide esindajaid ei huvita või tundub neile liiga tõsine sõnum, mille Tolstoi on epigraafi pannud: „Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu käes on kättemaks, Mina tasun kätte! ütleb Issand.”” Kuna „Anna Karenina” kui teose ülesehituses ei ole ainsat kohta, millega seda motot otseselt seostada, siis jäi see mind piinama, kuni leidsin enda jaoks vastuse. Kõik loos kirjeldatu muutus selgemaks, samuti müstiline vajadus, miks seda teost jälle ja jälle loetakse ja käsitletakse ning ei küllastuta.