Jean Baudrillard’i lahkumine kujunes ajakirjanduses oodatust vaiksemaks. Eks erialaperioodika seab alles nekroloogiks atra. Ent maailma päevalehtedelt ootasin siiski enamat kui vaid kuiva tõdemust pikalt põdenud mehe kohta, kes arvas, et Lahesõda leidis aset ainult meedias ja et 11. septembril 2001 toimunud rünnak oli eelkõige performatiivne akt, milles globaliseerumise barbaarsus pälvis adekvaatse vastulöögi. Jutuks tuli ka vendade Wachowskite “Matrix”-filmi kandev idee, mis olevat sündinud Baudrillard’i simulatsionistlikust tunnetusõpetusest. Isadus, millest prantslane ise eelistas loobuda, ehkki oma ideede trivialiseerumise vastu ei suutnud ta suurt midagi.

Hüperreaalsus, simulatsiooniteooriad ja simulaakrum käibivad  terminitena nüüdisajal laialdaselt nagu folkloor, mille autorit keegi ei mäleta. Autori lahkumine muutub hetkiti isegi vajalikuks. Tema pärand tahab emantsipeeruda, leida uut jõudu kaasamõtlejate tähelepanust, koguda endasse nende arvamusi ning minna laiemasse ringlusse teemadekobarana, millesse paljud on valanud oma intellektuaalse energia. Baudrillard’i tähelepanekud meediaühiskonna kosumise kohta kõikehõlmavaks panoptikumiks sütitasid akadeemilise debati juba 1980-ndate algul ning kümme aastat hiljem suutsid need maailmalõpu meeleoludega nakatada lääne laiema kultuuriüldsuse. Laviin finalistlike teooriaid kattis silmapiiri, lisaks autori surmale hakati kõnelema ka kunsti ning ajaloo lõpust ning muidugi ka ideoloogia lõpust.

Kasvas marksismist välja

Ei julge viidata vaid Baudrillard’ile, ta oli ainult üks neist prantsuse kibestunud vasakradikaalidest, kes külma sõja ajal kaubanduslikuks muutuvas ühiskonnas pikkamisi pettusid ja kaldusid noorpõlve marksismist sama äärmuslikku eshatoloogiasse. Ent tema oli ja jääb eestkõnelejaks neile, kes rääkisid tegelikkuse lõpust.

On tähelepanuväärne, et Jean Baudrillard koguski tuntust sedamööda, mida enam ta eemaldus prantsuse marksismiversioonist, loobus lõpuks isegi selle revideerimisest ning nihutas oma maailmatunnetuse tervenisti reviiri, mida laias laastus tuntakse poststrukturalismina.

Ühest küljest raskendas Baudrillard’i väljakasvamine marksismi koolkondlikest raamidest tema tekstide lugemist. Kirjutistest kadus kausaalne loogika ja akadeemiline sidusus. Õpetlase dotseeriv monoloog katkes ... ning asendus illuminaatliku jutlustaja kirega. Tema reputatsioongi muutus. Lugejate kurtmistele vastas ta aga resigneerunult: “Ma olen juba leppinud sellega, et mida rohkem ma kirjutan, seda vähem saadakse minust aru ...”

Maailmalõpu meeleolude kosudes muutusid ta tekstid aina  krüptilisemaks, neid asus valitsema visionaarne metafoor, süntaks kubises salakäikudest, kiil- ja kõrvallausetest ning mõte rullus korraga lahti mitmel real – avades uksi ilukirjandusse ja filosoofiasse. Prantsuse kultuuris polegi sotsioloogia neist distsipliinidest kuigi teravalt eraldatud, nende omavaheline suhtlus on aktiivne ning märkimisväärsel hulgal prominentsetel literaatidel on kompetentsi ja tähendust kõigis mainitud valdkondades. Baudrillard’il samuti. Lisaks veel ajakirjanduses, mille intervjuude eest ta eluaeg põgenes, kuid millele ta enamasti oma kaastöid ei keelanud.

Aja- ja ilukirjanduslikku stiili, filosoofilist haaret, sotsioloogilisi ja maailmatunnetuslikke tähelepanekuid suutis ta viljakalt sünteesida nii esseistikaks kui ka pikemateks käsitlusteks, mille liigitamisega tekkis raskusi kõigil, kes eelistasid lugemisele distsipliini. Baudrillard’i tekste kandis siiski ka pettumuse aastail lootus välja murda meediaühiskonna spektaaklist, kaubastunud kultuurimaastikust ja eufoorilisest reklaamipanoraamist. Fataalsed strateegiad, nagu ta neid nimetas, kujutasid endast künismile ja sardoonilisele hääletoonile vaatamata üsna optimistlikku käsitlust võimalikest tulevikustsenaariumitest.

Nii ei uskunud Baudrillard globaalsesse tuumakatastroofi põhjusel, et see rööviks võimaluse meediaetenduseks. Lokaalsed sõjalised konfliktid – surm moduleerituna õhtuste uudiste formaati või võltsvagasse juhtkirja kuskil ajalehepäises – palun väga! Aga inimkonna täielik hukk, no ei – selleks ollakse liiga edevad. Ning see fundamentaalne veendumus andis Baudrillard’ile jõudu kaaluda ka tervet rida taktikalisi manöövreid vältimaks kõikjal valitsevaid kliendisuhteid ja märkide vahetumise kaleidoskoopilist impeeriumi.

Surm ilmus Baudrillard’i tekstidesse ühiskonnateoreetilise mõistena juba 1960-ndate lõpul künnisena, kus kaupadest ja sotsiaalsetest sidemetest jäi järele vaid sümboolsete suhete võrgustik. Surma eest põgenemiseks tagasi eheduse juurde soovitas ta ... vaikust ja veelgi üllatavam ... passiivsust. Mitteosalemise strateegia võis tema arvates kujuneda viljakaks viisiks jätta elu halvav ekraaniühiskond ilma oma allikatest. Lunastuse motiiv ilmus endise marksisti testamenti – tuleb surra, et päästa inimesed.

Prantsuse mõtleja

Jean Baudrillard

••Sündis 20. juunil 1929 Reimsis

••Suri 6. märtsil 2007 Pariisis

••Baudrillard õppis Sorbonne’i ülikoolis germanistikat, hiljem filosoofiat ja sotsioloogiat; oli tegev eri teadusorganisatsioonides.

Valik teoseid:

••“Le Systeme des objets” (1968, “Objektide süsteem”)

••“La consommation des signes” (1976, “Märkide tarbimine”)

••“De la seduction” (1979, “Võrgutamisest”)

••“La Guerre du Golfe n’a pas eu lieu” (1991, “Lahesõda ei toimunud”)

Eesti keeles on ilmunud

••“Simulaakrumid ja simulatsioon” (1999, originaalis 1981)