Tegeliku ja ideaalse mina otsingud Draakoni galeriis
Alles see oli, kui tuli käsitleda Eda Lõhmuse isiksuse kahestumist, mida ta väljendab oma maalidega ArtDepoo näitusel. Paralleelselt avatud Saskia Järve isikunäitus Draakoni galeriis on enam-vähem sama juhtum. Kunstnik teatab: „Minus on tekkinud ebakindlus oma isikuga – sellega, milline ma olen ja kuidas ma ühiskonnas hakkama saan... Kõige rohkem hirmutas mind arvamus, et mul pole oma „mina”.” Tänu vestlustele psühholoogidega ja loetud kirjandusele jõudis ta arusaamale, et lisaks tegelikule minale on olemas veel ideaalne mina. See hakkas lõpuks domineerima ebakindla tegeliku mina üle.
Leidis „kõrgema mina”
Täiesti hea aines psühhoanalüütikuile. Selgub, et „ideaalset minakujundit” on talle lapsepõl-ves sisendanud ema – seega on tema ideaalne mina ema mina sarnane. Mõnes mõttes on see kummaline, sest tavaliselt mõjutab tüdrukuid väga tugevasti isakuju. Tüdrukud, kellel pole olnud isa, abielluvad noorelt, et kompenseerida isa puudumist.
Poistel seevastu on tugevam ema mõju ja alateadlikult otsivad nad emasarnast naist. Võib veel freudistlikult rääkida Oidipuse ja Elektra kompleksist. Ma ei tea midagi Saskia Järve lapsepõlvest, kuid nüüd on ta oma sõnul leidnud oma „kõrgema mina”, kes on tark, kõiketeadev, kaastundlik, rahulik ja tasakaalus. Miks on näituse pealkiri „Psühhedeelia”? Sellise nimetusega kunstiliikumine (psühhedeelne kunst) tekkis 1960. aastatel ja on seotud narkootikumidega, eelkõige LSD-ga.
Kaugel sellest, et ma kahtlustaksin Saskia Järvet narkomaanias, kuid mingist vapustusest ja „kõrgema mina” leidmisest võiks kõneleda maal „Kräšš”, kus väike lennuk tabab tüdruku kõrva. Metafoor on võimas ja kõneleb nii 11. septembrist kui ka isiklikust katastroofist, mis muutis ju tegelikult kõigi elu. Psühhedeelsusest kõ-neleb ka värv, mis pole naturaalne, pigem kuidagi keemiline.
