Teine Apple’i-film tuli väga korralik, kuid liiga hilja

Boyle’i „Steve Jobs” annab ärimehe psüühikast haarava pildi, ent Jobsi nimi enam paraku ei müü.

Kas järjekorras teine Steve Jobsi eluloofilm on paremini välja kukkunud kui selle kahe aasta eest linastunud eelkäija, Joshua M. Sterni „Jobs”? Ei ja jaa. Kunstilises mõttes on Danny Boyle’i värske lavastajatöö märgatavalt tugevam ja terviklikum, peaosalisest rääkimata. Autistlike kalduvustega visionääri mängib seekord ju Michael Fassbender, kelle võrdlemine eelmise filmi peaosalise Ashton Kutcheriga kõlab lausa solvavalt. Paraku on ikkagi tegu teise Apple’i-teemalise filmiga kahe aasta jooksul ja publik on teemast tüdinud. Nii paistabki, et film ei suuda selle tegemiseks läinud 30 miljonit dollarit tagasi teenida.

Iroonilisel kombel on ka filmi algushetkeks valitud uue personaalarvuti Apple Macintosh esitlus, pärast mida selgub, et publik ei taha kallist, ehkki ilusa disainiga toodet vastu võtta. Pea kogu filmi tegevus toimubki kolme tooteesitluse lavatagustes ruumides, enne 1984. ja 1988. aasta läbikukkumisi ning 1998. aasta triumfi. On isegi kummaline, kuidas siiski sai eelarve olla üle kahe korra suurem kui Sterni filmil, mis üritas ühe hooga ära rääkida kogu Jobsi eluloo.