Teine Eesti on otsapidi tules
Möödunud pühapäeva ohvriterohke põlengu ja filmi kokkulangemine on õõvastav, nii nagu kohutava fiktsiooni veel kohutavam tõeks saamine olema peabki. Ärgu see siin kõlagu süüdistusena filmitegijatele, pigem vastupidi. Neile ei saa ette heita isegi seda, et nad hiljaks jäid, sest teosed sünnivad just siis, kui nad sünnivad. Mitte Katrin Laur ei pea ära hoidma kohutavaid tragöödiaid, selleks on teised, kes valitud ja seatud.
„Surnuaiavahi tütar” on meie filmikunstis eriline teos, kus tegijad on ilmutanud enneolematut julgust. Film ise jutustab loo inimestest, kellest keegi mitte midagi teada ei taha. Meie kunstimaailmas ei ole eriti päevakorras dramaatika, mis seotud võitlusega igapäevase leivatüki ja väikese isikliku õnne pärast. Väga tõsiselt polegi tegelikult proovile pandud, kuidas selline aines kinos rahvale korda läheb. Kartin Laur julges seda teha.
Filmi kolm peategelast, maa-asulas elav noorepoolne ema Maria (Maria Avdjuško), tema mees Kaido (Rain Simmul) ja nende tütar Lucia (Kerttu-Killu Grenman) pole filmis päriselt kaasinimestest hüljatud luuserid. Nende elukäik leiab osavõttu kahes filmi kõrvaltegelases, kummaski eri moel. Eva Klemets mängib noort ja edasipüüdlikku õpetajat, kes proovib Luciat oma klassist minema sokutada, et edukat pilti mitte rikkuda. Südamlikumat kohtlemist leiab aga sümboolse tähendusega Ristide pere hoopis Soomes elavas naispapis Sirppas (Ulla Reinikainen). Mõlemad peategelaste käekäiku puutuvad tegelased on mängitud veenvalt ja põnevalt. Sirppa heatahtlikkus ja osavõtlikkus on mängitud välja seesmiselt põhjendatult ja huvitavalt. Eva Klemetsa ratsionaalne lahterdamine vastandub filmis huvitaval moel õpetaja Purga (Kersti Kreismann) rahulikkusele ja hoolivusele.
Kunstnikujulgust on päris kindlasti ka Maria Avdjuško osatäitmises. See, kuidas suurilmadaami mainega näitlejanna süveneb joodikust külanaise kehastamisse, väärib lugupidamist. „Surnuaiavahi tütre” Marias on olemas avameelset realismi, mille kaudu film jutustab naise lugu karmilt ja õiglaselt, kartmata rääkida nõrkustest ja labasusest. Tegu on võimsa saavutusega Maria Avdjuško näitlejakarjääris.
Film on hea
Filmil on oma mõtlik pildirütm, kus lugu liigub raudse loogikaga. Väga osavalt, kasutades parasjagu seaduspärasust ja juhust, joonistub välja sündmuste rida, mis tipneb traagilise tulekahjuga, milles hukkub Luciaga koos paterdav Jats (Esther Kõiv), kes jõuab filmi jooksul vaatajad oma hingesoojusega ära võluda. Traagiline punkt on siin filmis tõsiseltvõetav, sest dramaturgiline ehitis kannab teda kindlalt. Nii juhtubki, et „Surnuaiavahi tütar” on seda sorti harv teos, kus ei tule mitte ainult kõrvalt jälgida, vaid ka kaasa elada. Film puudutab.
Segadikus, mis eesti filmi ja selle vaataja vahel valitseb, pole sellise teose nagu „Surnuaiavahi tütar” saatus kerge. Sestap tahakski julgustada neid, kes ootavad kunstilt, et see võiks olla meie ühiskonnast ja meist endist. See film on neile, kes ootavad kinost mitte targutamist, vaid kaasaelamist ja emotsiooni. „Surnuaiavahi tütar” on lihtlabaselt öeldes ikka hea film, mida tasub vaadata.
„Surnuaiavahi tütar”
kinodes alates 25. veebruarist
