Vaid 38-aastasena meie hulgast lahkunud mitmekülgsest andekast kokast Jazzust valminud raamat on meenutuste sümfoonia. Lähedased räägivad ausalt ka telekoka elu varjuküljest, depressioonist ja alkoholismist.

Rainer Härm, keda peaaegu terve Eesti tundis telekokk Jazzuna, lahkus meie hulgast 2013. aastal, ent tema mõju kestab siiani. Äsja ilmus raamat „Telekokk Jazz ja tema inimesed”, kus Jazzu ja tema aega meenutavad pere, kolleegid ja sõbrad. Ent see ei ole vaid lugu värvikast mehest – andekast kokast, trummarist ja telegeenilisest esinejast –, see on ühtlasi ajastu lugu, mis räägib ausalt sellest, millest on õppida ka paljudel teistel.

Jazzust, temast valminud raamatust ja ajast, milles Jazzust kokk sai, rääkis LP-le raamatu koostaja Ene Ojaveski. Jazzuga sidus neid BBQ, kuigi tegelikult juhib ta praegu Eesti sommeljeede erakooli.

Esimese küsimuse asemel – Jazz küll, aga kuidas seda hüüdnime õigupoolest hääldada?


Mina ütlen „jats”, mõned ütlevad „džäss”. Nagu raamatuski esile tuleb: ega ta kunagi täpsustanud, kuidas seda kirjutama või hääldama peaks. BBQ-punt, mille kaudu mina teda tundsin, kasutas rohkem vormi „jats”. Ent siis tekib jälle küsimus, kas käänata „jatsi” või „jatsu”, mina kasutan viimast.

Oled küll raamatu koostaja, aga oma seosest Jazzuga sa seal ei kirjuta. Kuidas te tuttavaks saite?


Kohtusime silmast silma 2001. aastal, kui sõitsime BBQ EM-ile Šveitsi.


Avalehele
13 Kommentaari
Loe veel: