Esimese hooga tahaksin nentida, et Maarja Kangro on väga sotsiaalne luuletaja, ammutab inspiratsiooni päevauudistest, poesabast ja bankettidest, kuhu teda kui lugupeetud inimest kutsutakse. „Kunstiteadlase jõulupuu” ei sisalda aga sotsiaalset, vaid lausa antisotsiaalset luulet ja kerge on kujutleda, kuidas sõnavabaduse reeglite järjekordse rangemaks muutmise tulemusel võetakse arvuti ära (vähemalt) luuletuse „Väike Afganistan” terroriaktist fantaseerivalt autorilt. „See siin on vaikne lõbumaja,” ümiseb Kangro raamatukogus, „mmm-kampsun-mmm-prillid-oh baby.” Kujutelmad vägivallast ei jäta autorit rahule, lugejale flirtiva vastandumise asemel tahab Kangro ta topeltnelsonisse võtta. Häbitult irvitatakse intellektuaalide, rahvuslaste ja töölisklassi üle, seejuures kaunis poeetilises vormis. Ilmekaks näiteks Kangro stiilist on suurepärane „Burksiroosid”, mis räägib auto kojamehe vahele jäetud „roosikimbust”: „Öö, linn ja burksiroos. / Linn, lumi, hilisöö / ja väike roosikimp.” Naeruväärselt ei mõju siiski fooni taga varitsev surm, vananemine ja kadu, kalender võidab lõpuks ikka.

„Kunstiteadlase

jõulupuu”

Maarja Kangro

Eesti Keele Sihtasutus