„Thor”: kosmiline rosolje kahe maa (eba)jumalatest
Sattusin filmi „Thor” vaatama üsna eriskummalisel põhjusel – mul oli plaan minna vaatama filmi „Tron”, õigemini kuulama Daft Punki muusikat selles. Kuid kerge aps viis mind ulme ja müütide rosoljesse, kust ei olnud pääsu enne ligi kaht tundi välkude sähvimist, ajatunnelites kihutamist ja jäämehikeste mahanottimist. Ja kuna see kõik võib tunduda teismelisele kinopublikule liiga tavaline, siis saadeti meelt lahutama ka tuld sülgav gigantne raudmees ja hiiglasliku buldogi sarnane jubekutsu.
Kogu selle triangli keskel oli kuidagi rahustav vaadata Anthony Hopkinsi kehastatud ühesilmset peajumalat Odinit, kelle allesjäänud silm näitles sama palju kui ülejäänud jumalad kokku. Teise tugevama karakterina joonistus välja Tom Hiddlestoni kehastatud Odini võõraspoeg, nimikangelase kasuvend Loki – ambivalentne kuju, kelle psüühika ebalevus tuleb kirjutada tunnustusvajaduse ja alaväärsuskompleksi arvele. Loki ei olnud küll läbinisti paha, oma loomusele vastu hakates avaldusid temas hoolivam pale ja kahtlused. Aga jah, ka selles filmis tunnete paha ära jumetust ja kurnatud ilmest ning tumedatest juustest. Õigupoolest on filmi rollijaotus päris põnev (lisaks veel Lars von Trieri lemmik Stellan Skarsgård ja jaapani kultustäht Tadanobu Asano), kui välja jätta nimikangelane.
Thor ise on nagu meie Kalevipoeg – muskli usku mehemürakas, kes tegutseb, enne kui mõtleb. Või milleks üldse mõelda – võib ju piirduda vaid tegutsemisega. Tegutsemisel aitab Skandinaavia juurtega kõuejumalat kõikvõimas vasar, mis surub nurka ka kõige jõledamad koletised.
Viikingi näojoontega hiiglasel lastakse paraku vaid korra ekraanil ilma särgita jalutada, kuigi võrreldes üsnagi mittekandvate näoplaanidega kandis see keha päris kenasti kõiki plaane. Taevast päritolu printsile on pandud sekundeerima maine kaunitar Jane Foster (Natalie Portman), kelle kutsumus olid teaduslikud uuringud. Ning et Portman veelgi kaunim ja targem tunduks, on tema kõrvale pandud pingutatult totu sõbranna (Kat Dennings). Kuid muidugi ei ole armulugu müütilise jumalaga niisama tiivaripsutus. See on raputav kogemus, mis ei saa lõppeda idülliliselt – maad ja taevast on sama keeruline segada kui tõrva mereveega.
Üllatav režissöör
Sci-fi-fännidele pakub ehk silmailu võõraste planeetide disain, milles on korralikult hollywoodilikku eepilisust, kuid kuna kõik on suure eelarvega filmile kohaselt perfektne, siis miski otseselt silma ei kriibi. 3D-sõit läbi tähtkujude ja universumiavaruste on aastal 2011 nagu omal ajal sõit Põlvast Tartusse.
Omamoodi kurioosse faktina mõjub teadmine, et selle koomiksil põhineva ulmelise vaatemängu on lavastanud Kenneth Branagh – mees, kes kahekümne aasta eest murdis maailma kui üks põnevamaid Shakespeare’i uustõlgendajaid. Kui üldiselt on peaaegu skisofreeniline seda teadmist sobitada ulmemäruli lavastamisega, siis üsna intrigeeriva paralleelina võiks välja tuua vana Odini vihjelise sarnasuse kuningas Leariga. Kuid Thoris Hamletit näha – see oleks juba varblasest faasani tegemine.
Film
„Thor”
•• Režissöör: Kenneth Branagh
•• Osades: Chris Hemsworth, Natalie Portman, Anthony Hopkins jpt
•• Tallinnas Solarises ja CCP-s, Tartu Ekraanis ja Narva Astis.
