Tina Pehme: igapäevane filmimaailm on glamuurist kaugel
Kanadas eesti-norra segaperekonnas sündinud Pehme usub, et tuleviku filmikunstis jääb endist viisi valitsema angloameerika maailm, kuid sinna kõrvale tekib üha rohkem inimesi, kes huvituvad väljaspool Hollywoodi tehtud filmidest.
— Eesti päritolu inimesi on laiali üle kogu maailma, kuid eesti nimesid kohtab filmitiitrites üliharva. Milline on teie lugu ja kuidas jõudsite otsaga Kanadasse?
— Ma olen lausa Vancouveris sündinud. Minu isa on eestlane ja ema on norralanna. Isa tuli Kanadasse 1960. aastate alguses Rootsist. Siin elas ees juba tema õde koos oma abikaasaga, kes oli samuti eestlane. Minu vanemad kohtusid ja abiellusid siin.
— Olete sündinud mitmekultuurilises ühiskonnas, lisaks veel mitmekultuurilises perekonnas. Kellena te ennast tunnete? Eestlase, norralase, kanadalase või maailmakodanikuna? Kui palju huvitute näiteks Eestis toimuvast?
— Ma tean rohkem Eesti minevikust kui praegusest olukorrast. Minevikust on mulle rääkinud isa ja tema siin elavad sugulased. Loomulikult tahaksin Eestit külastada, eeskätt ka selleks, et näha ja mõista, mis seal praegu toimub. Eriti tahaksin Eestit külastada koos isa ja tädiga, et näha nende lapsepõlve kodupaika. Samuti tahaksin Eestit näidata oma lastele, et nad teaksid rohkem oma päritolust.
Olen ennast alati tundnud nii eestlase kui ka skandinaavlasena. Kuigi sündinud Kanadas, on meie perekond hoidnud alal nii norra kui ka eesti kombeid. Et mu ema on norralanna, siis ei rääkinud me kodus eesti keelt, nagu tegid minu tädipojad. Kuid lapsena veetsin palju aega koos oma tädi ja tema mehega. Nad tegutsesid aktiivselt Kanada eestlaste organisatsioonis ja tundsid Eestiga väga suurt sidet. Seega pole eesti keel, toidud ja kombed mulle sugugi võõrad.
— Kas teil on Eestis praegugi sugulasi?
— Minu isa vend elab oma perekonnaga siiani Eestis ja meil on nendega üsna tihe kontakt. Nad on käinud meil siin korra külas ning minu tädi on käinud korduvalt Eestis. Paljud minu siinsed sugulased tegutsevad nii Kanada kui ka Ühendriikide eestlaste organisatsioonis ja neil on Eestiga tihedad sidemed. Kahjuks on filminduses töötamise suur puudus see, et pideva ringisõitmise juures ei jää tavaliselt aega sõita sinna, kuhu tõesti tahaksid. Olen selleks külastuseks juba kaua aega võtnud ja kuidagi ei õnnestu seda oma plaanidesse mahutada. Ilmselt tuleb ühel päeval kõik korraks kõrvale visata ja lihtsalt kohale sõita, isegi kui sellest saab vaid põgus visiit. Vähemalt olen korra ära käinud ja ehk edaspidi saan pikemalt tulla.
— Filmitööstus on ilmselt paljudele põnev ala, nii lihtsalt filmisõpradele kui ka filmide loomisest huvitatud inimestele. Kuidas teie sellele alale sattusite?
— Meelelahutustööstus on mind lapsest peale huvitanud, olen ihu ja hingega seda maailma jälginud ja sinna sisse elanud. Minu eriline kirg olid filmid, muusikalised etendused ja reisimine. Eks need on mul siiani hinges ja pean olema õnnelik, et minu töö on ühendatud kõige sellega, mis mulle meeldib.
Enne filmitööstusega tegelema hakkamist tuli mul päris palju ringi sõita. Tegelesin reklaami ja ürituste korraldamisega ning see andis mulle päris palju kogemusi, mis on hiljem filmitööstuses asendamatuks osutunud. Arvestades, kui raske on sellel alal läbi lüüa, on minul väga vedanud.
Alustasin produtsendi abilisena ning pidin endale põhimõisted ja elementaarsed asjad nullist peale selgeks tegema. Hiljem sain juba võimaluse tegelda asjaga ka sisulisemalt, mind usaldati mõne projekti arendamise juurde ja lõpuks jõudsin täiesti iseseisva produtsenditööni.
— Arvan, et enamik inimesi ei tea täpselt, milles õieti seisab filmi produtsendi töö. See võib tõenäoliselt tähendada ka üsna erinevaid asju, kuid millega tegelete teie?
— Teil on õigus, produtsente on erinevaid, kuid selle töö sisu teavad sellegipoolest vähesed. Näiteks Põhja-Ameerika mõistes saab eristada vähemalt kolme produtsenditüüpi. On loovaid produtsente ja selliseid, keda palgatakse abiks mõne konkreetse töö juurde, ning on produtsente, kes on mõne stuudio palgal.
Mind võib nimetada loovaks produtsendiks. See tähendab, et ma otsin materjali, millega töötada. Selleks võib olla käsikiri, stsenaarium, idee või raamat. Kui see tundub mingil moel põnev, siis töötan välja selge projekti. Arutame töökaaslastega läbi, kuidas võiks toimuda rahastamine, kes oleksid võimalikud partnerid ja loominguline meeskond. Viimase tegevuse hulka kuulub ka stsenaristi ja rezˇissööri leidmine. Kui kogu meeskond on kokku pandud, siis arendame koos projekti juba lõplikult välja. Leiame näitlejad, paneme paika ajakava ja võimalikud filmimiskohad.
Hiljem kuulub minu töö hulka materjali järeltöötlemine ehk ülevaatamine, koostöös rezˇissööriga muusika valimine ning suhtlemine levitajatega, et leida filmi turustamiseks sobivad vormid.
See on tegelikult parasjagu hullumeelne ja segane töö, sest tegelda tuleb absoluutselt kõigega. Töögraafik on meeletult tihe, nõuab väga palju teistega arvestamist ja võib-olla igaühe iseloomuga see ei sobigi. Kuid kogu selle segadiku lõppedes on tõeline rahuldus näha, kuidas mõte on arenenud ning vahel täiesti suvalisest ideest on kasvanud välja terve täispikk film.
— Kõrvaltvaataja jaoks tähendab filmitööstus hollywoodlikku, glamuurist läbi imbunud maailma, kus nauditakse elu ja lüüakse läbi tohu hunnik raha. Tõenäoliselt on Hollywoodi elust eemal sõltumatult filme tootva produtsendi või rezˇissööri elu midagi sootuks muud?
— Sõltumatud produtsendid peavad tegema mõõtmatult rohkem tööd. See on kindlasti esimene erinevus. Ja inimesed unustavad sageli, et tegelikult elab glamuuris ja supleb rahas vaid tilluke protsent näitlejaid, produtsente, rezˇissööre. Filmi-äri meeletud summad on tegelikult vaid ilus müüt. Üldiselt elavad produtsendid ühe filmi loomisest teiseni.
Üritan jääda seda tööd tehes võimalikult praktiliseks, kuid kahjuks kipub üsna sageli olema nii, et peame panema mängu kogu oma senise teenistuse, et järgmine film üldse valmis saada. Selleks tuleb teha 18-tunniseid tööpäevi.
Kuid nagu enamik loovaid inimesi, teeme me seda kõike sellepärast, et see meeldib meile ja on huvitav. Alati on midagi uut õppida ja see töö hoiab mõtte värske. Mulle meeldib loominguline protsess. Imeline tunne on näha asju lõpuks paika loksumas. See on raske töö, sest ma ju vastutan selle eest, et lõpptulemus oleks vastuvõetav loomingulisele meeskonnale, vaatajaskonnale ja inimestele, kes on ettevõtmist rahastanud.
Ma ei näe erilist glamuuri eluviisis, mille juurde kuulub kell neli hommikul ärkamine, et sõita kuhugi võtteplatsile ja töötada seal keskööni. Kuid samas annab see töö muidugi võimaluse eri paikades ringi liikuda, puutuda kokku eri kultuuritaustaga inimestega, ühendada oma ideid teiste ideedega ning näha, kuidas kõike seda seob ühine eesmärk.
Olen sageli mõelnud, et kui lugeda kokku kõik sellele tööle kulunud tunnid, siis teeniksin ma mitmes teises ametis oluliselt rohkem. Ja mis puutub veel glamuuri, siis tõepoolest: ka sõltumatud filmid on filmifestivalidel esindatud ja ka sõltumatud filmitegijad külastavad neid palju. Need on sageli tõesti lõbusad ettevõtmised, kuid 98 protsenti ajast veedame me mujal kui festivalidel.
— Mitme filmi loomisel olete siiani tegev olnud?
— Viimase kolme aasta jooksul olen olnud seotud kolme filmi-
projektiga. Enne seda olen osalenud päris mitme filmi valmimises ning tegelnud ka stsenaariumide arendamisega. Filmitööstuses olen olnud tegev alates 1992. aastast.
— Kui lihtne on ühel sõltumatul filmitootjal laiema auditooriumi ees läbi lüüa? Rahaliselt pole ju Hollywoodi turundusmasinaga võimalik võistelda. Mis võtteid kasutate teie ja teie firma tähelepanu võitmiseks? Mille põhjal otsustate, et mingi materjal on sobiv filmi loomiseks?
— Meie eesmärk on luua filme, mis oleksid mõistetavad kogu maailmas. Minu osalusel loodud filmid on kõik väga erinevast zˇanrist, kuid ma julgen arvata, et nende lõpptulemus on olnud suurepärane. Kui mina ja minu koostööpartnerid filmimaterjali otsime, siis lähtume kõigepealt sellest, kuivõrd lugu meile korda läheb. Sellest ju sõltub, kuidas me seda teistele näitame. Samas tahame muidugi tegelda selliste töödega, mis läheksid inimestele korda ja mida tahetaks vaadata. Lihtsamalt öeldes on meie soov luua tõsiseid ja sõnumiga filme, mis tasuksid end ka rahaliselt ära.
Sõltumatu film võib tähendada nii väga spetsiifilist kunstiteost kui ka täiesti tavalist peavoolufilmi. Tegelikult tähendab sõltumatus ju seda, et need filmid luuakse suurtest stuudiotest väljaspool ja monteeritakse teistmoodi kokku ning lõpuks peavad nad läbima levitajate seas tohutu konkurentsisõela. Kuid kui keskenduda tööle, hoolikalt valida ja läbi mõelda, millist materjali esitada, on alati võimalik leida filmidele sobiv turg. On tõsi, et filme luuakse lausa arutus koguses, kuid headele filmidele on alati ruumi.
— Filmitööstus on valdavalt ingliskeelne. Enamik filme ja popmuusikat tuleb Inglismaalt ja Ühendriikidest. Liialdamata võib öelda, et kogu meelelahutusmaailm toetub suuresti inglise keelele ja kultuurile. See tekitab Euroopa rahvaste seas ka vastuseisu. Kas teie arvates on tuleviku filmimaailm endiselt vaid ingliskeelne ja toetub üksnes angloameerika probleemidele ja temaatikale?
— Vastupidiselt ehk paljude arvamusele muutub maailm järjest sallivamaks. Ma ütleksin isegi, et meid kõiki huvitavad teised kultuurid järjest rohkem. Seda näitab seegi, et filmimaailm võtab üha enam omaks eri keeltes loodud filme, mis esindavad väga erinevaid kultuure. On suurepärane, et teistes keeltes loodud filmid on viimastel aastatel osutunud ka rahaliselt väga edukaks. Isegi Ameerikas.
Ma usun, et sama trend jätkub edaspidigi, kuid arvan, et ingliskeelsed filmid jäävad siiski domineerima. Hollywoodi filmide tarbijaskond ei kao kunagi, kuid tõenäoliselt suureneb tasapisi ka see vaatajaskond, kes tahab näha midagi enamat. Samas on ka suundumus, et Hollywood võtab teisest kultuurist tulnud filmiloojad omaks ja annab neile suuremad võimalused. Mõned usuvad, et see viib originaalsuse ja loovuse lämmatamiseni, kuid ma usun siiski, et sellest saavad kasu nii vaatajad kui ka loojad.
— Kui palju te teate Eesti filmidest või siinsetest filmiloojatest?
— Siiakanti Eesti filmid ei satu ja ma pean ütlema, et ma ei tea Eesti filmikunstist suurt midagi. Loodan ennast tulevikus rohkem kurssi viia.
— Kas olete kunagi kaalunud mõtet luua film, mille tegevustik toimuks Eestis? Või oleks siinse olustiku ja kultuurilise tausta näiteks Ameerika vaatajaskonnale esitamine liiga suur soov?
— Olen sellele päris palju mõelnud, kuid esialgu pole leidnud sobivat projekti.
— Mis on teie lähema aja ettevõtmised?
— “Partition” hakkas kinodes jooksma 2. veebruarist. Sellega on seotud parasjagu uskumatu lugu, sest filmi valmimiseks ja ekraanidele toimetamiseks on kulunud 12 aastat. Hiljuti valmis minu osalusel ka film “Civic Duty”, mis jõuab kinodesse aprillis. Praegu on meil valmimas viis filmi, kõik on eri järgus. Lähemal ajal peaks neist valmima “A Shine of Rainbows” ja “Anonymous”. Valmistume esimese filmimiseks Sˇotimaal ja seejärel asume teise kallale. Ülejäänud kolme filmi valmimisajaks oleme seadnud 2008. aasta.
Pehme esimene suurteos “Partition”
•• Tina Pehme eile maailma kinodes esilinastunud film “Partition” viib vaataja aastasse 1947, mil India saavutas iseseisvuse. Süzˇee järgi kolib 38-aastane Gian Singh Teise maailmasõja lõpus tagasi oma kodukülla Pakistani piiri lähedale. Sõjakoledustest väsinud mees loodab alustada uut, rahulikku elu, ent India iseseisvumine toob kaasa vägivalla India ja Pakistani vahel. Keset vägivallalainet leiab Gian 17-aastase muslimineiu ning võtab ta oma kaitse alla. Kahe eri usku inimese vahel tekkivat suhet ei kiida nende lähedased sugugi heaks. Filmi ametliku kodulehe järgi on selle aluseks tõestisündinud lugu. Stsenaariumi on kirjutanud ja filmi lavastanud Pehme abikaasa Vic Sarin.
Tina Pehme
•• Kanadas sündinud filmiprodutsent Tina Pehme on televisioonile ja kinodele filme tootnud juba 13 aastat.
•• USA, Kanada ja Euroopa filmitööstusega on Pehme seotud enda ja oma abikaasa Vic Sarini filme tootva ettevõtte Sepia Films kaudu.
